Tegelikult ka. See oli päris jube. Kui te nüüd seda lugema hakkate, siis mõtlete kindlasti, et mis seal ikka NII õudset on, unenägusid on palju hullemaidki. Pidage aga silmas, et ma pole veel mitte ühtki unenägu nii reaalselt kogenud. Ma tõesti arvasin, et see kõik ongi päris, tundsin iga puudutust, iga läbielatud emotsiooni nii tõelisena, et ärgates mõtlesin juba peaaegu kristlaseks hakkamise peale; ma pole veel kunagi ülesärkamise üle nii õnnelik olnud. Kusjuures tegemist on ka kõige pikema unenäoga, mida ma seni näinud olen.
Mul on vist jälle mingi veidrate unenägude periood.
Minu peamiseks kaaslaseks unenäos oli neiu, kes oli ka minu parim sõber. Unes. Ta oli (nüüd, kaine peaga mõeldes) veider küll - samal ajal nii Dru kui Kersti, aga samas ei kumbki. Aga unenägudes ei peagi asjad loogilised olema. Igatahes suuremat osa unenäost ma ei mäleta, tegime lihtsalt igasuguseid triviaalseid asju - ma tean vaid, et neid oli palju. Mingil hetkel igatahes otsustasime me minna lennujaama vaatama, kas üks sõber, keda ootasime, pole ehk juba kohale jõudnud.
Läksime KerstiDruga telleri juurde ja hakkasime küsima, kas sellise nimega ja sellise välimusega poiss on juba tulnud. Teller uuris natuke oma arvutiekraani ja äkitselt ilmus tema näole väga kahtlane ilme. Ta hakkas meilt igasuguseid veidraid küsimusi küsima, nagu kahtlustaks ta meid milleski. Ma ei saanud alguses aru, miks ta seda teeb, ma tajusin, et ka KerstiDru ei saanud pihta, mis toimub. Algul vastasime kõigile küsimustele kannatlikult ja ilusti, samas, kui endal oli mingi vastik kratsiv tunne kuklas, et kõik pole päris õige. Hakkasin kartma, et meie sõber on jamadesse sattunud. Telleri viimane küsimus ajas meid lõpuks nii vihale, et talle koos mingi lause karjusime, a la “Me lihtsalt ootame teda!!” Siis juhtus paar asja, mida ma hästi ei mäleta, järgmisel hetkel teatati meile, et meie oodatud sõber koos veel ühe kamraadiga olid mõrva eest kinni võetud ja meid kui kaasosalisi ootab samuti vangistus. Nagu mida kammi, eksole.
Siis alles tuli mulle meelde, mis oli mõni aeg tagasi juhtunud selles kohas, kust meie sõber pidi lennukiga üldse tulema sinna, kus meie KerstiDruga parasjagu olime. Mulle meenus, et me olime neljakesi (mina, KerstiDru, see sõber, kelle kohta me lennujaamas pärisime ja veel üks noormees - väike sõprade gäng) lihtsalt autoga kusagile sõitnud ja poisid pidid mingis poes kellelegi tünga tegema. Väike, süütu laste nali. Kui poisid aga autosse tagasi tulid, olid nad väga näost ära, ütlesid, et seal said mingid inimesed surma ja nüüd on pekkis. Tegime siis sealt neljakesi sääred (st sõitsime autoga minema), sest kuidas sa ikka sõbrad niimoodi jätad. Sa lihtsalt ei tee seda. Eriti, kui sa tead, et nad on tegelikult head inimesed ja meelega nii ei teeks. Me ei rääkinud sellest enam, aga üks, mida mina ja KerstiDru alati uskusime, oli see, et ükskõik, mis seal poes ka ei toimunud, see ei olnud poiste poolt nii kavandatud.
Nüüd siis tuli uudis, et nad olid vahele võetud ja meie nendega koos. Meid ootas vanglakaristus ja kautsjonit ei olnud loota. Olime nagu puuga pähe saanud. Ma ei suutnud veel tükk aega uskuda, et see on tõsi.
Siis viidi meid mingi inimese juurde, kes hakkas täpselt seletama, mis nüüd saab, kuhu me läheme ja kui kaua me seal oleme, millised on meie väljavaated jne. Ma mäletan, kuidas KerstiDru oli kogu aeg näost hall ja ülitõsine. Mina olin lihtsalt närvivapustuse äärel, sest selle inimesega rääkides hakkas mulle tasapisi kohale jõudma, mis juhtunud oli. Ma mäletan, et mõtlesin endamisi “nii palju siis minu tagtmisest Harvardisse pääseda” või midagi sellist. Kujutlesin omaette kõiki neid uksi, mis minu ees sulgusid, kõiki neid kohti, kuhu ma kunagi minna ei saa ja kõiki neid asju, mida ma kunagi teha ei saa. Kusagil ajus kripeldas ka vastik tunne, et kui ma poleks lasknud KerstiDrul ennast veenda nendega tol õhtul kaasa sõitma, ei oleks ma praegu siin, ei läheks vangi. Viis aastat, mida mulle mainiti, tundus täieliku igavikuna, sest ma teadsin, kui paljudest võimalustest oma elus tänu sellele ilma jään. Mõtlesin ka, kuidas ma peaksin küll seda oma perele rääkima. Peast käis läbi isegi mõte toimida, nagu seda oli teinud üks Prison Breaki tegelane: ühe vabaduses oleva sõbra abil oli ta suutnud oma peret veenda, et ta oli tegelikult Iraagis sõjaväeteenistuses. Mõtlesin, kas äkki poleks minulgi võimalik midagi sellist teha.
Äkitselt tabas mind asja reaalsus kõige täiega. See oli nii ebaõiglane, nii vastik. Ma ei saanud aru, miks see pidi just minuga juhtuma - minuga, kellest kogu aeg on räägitud kui lootustandvast õpilasest, minuga, kes ma just olin õppinud hakkama saama kõige sellega, mis mu lapsepõlves on valesti olnud, kui ma olin just suutnud hakata sellest üle olema. Mul oli just hakanud kõik hästi minema ja nüüd pidi selle rikkuma üks väike lollus - see, et ma olin ühel õhtul vales kohas, et mu sõbrad tegid täiesti tahtmatult midagi, mille peale nad poleks elu sees ise tulnudki, et ma neid kui mulle kalleid inimesi, kes oma teo pärast samamoodi hirmul olid nagu mina praegu, kaitsesin. See lihtsalt ei olnud aus. See ei olnud õiglane. Ja seda ma siis karjusingi, täiest kõrist, asju loopides, laudu ja toole pekstes. Vajusin põrandale kokku ja lihtsalt karjusin nii kõvasti kui kõri võttis, kuni mul oli tunne, et häälepaelad on ära kulunud. Ma olin täiesti meeleheitel, terve mu elu varises sel hetkel kokku ning mina koos sellega.
Siis ärkasin üles.
Ma ei taha mitte kunagi sellist tunnet päriselus kogeda. Ma ei taha, et keegi üldse sellist tunnet tundma peaks. See on ebainimlik.
Lootus on see, mis annab inimesele inimese tunde. Kui seda ei ole, jääb järgi vaid…
Seni aga las see olla siin. Näete ka ära, kui loll ma olen, kui ma olen väsinud ja pead valutan.
piimakoer
