Hispaanlased käivad mulle jätkuvalt pinda. Täna olid peamiselt just nemad need, kellega probleeme oli – küll panid nad oma lapsi kohtadesse, kus nad ei tohtinud olla, küll suitsetasid nad suitsuvabades tsoonides, küll vingusid nad ühe ja teise asja kallal ja ei saanud jälle mitte midagi aru, mida ma neile ütlesin. Oeh. Kui asi hispaanlasi puudutab, siis nende pärast on mul küll hea meel siit lõpuks septembri alguses minema saada.

Aga muidu on vahva. Täna töötasin jälle jõulupoes. Mulle meeldib seal – esiteks on kaup ilus, teiseks on mul seal kassa alati nullis, kolmandaks on seal 24/7 “Pähklipureja” muusika, neljandaks on äge inimestele keset suve häid jõule soovida. Ja igal. Pool. On. Sädelevat. Puru.

Tegin pilte ka üks päev. Varsti teen veel. Panen üles ka. Ah, ja see reede lähen ilmselt Pariisi ka, ehkki ma pean seal vist üksi seiklema, sest teised hotellielanikud paistavad ainult ööklubidest huvituvat. Aga mis teha. Olen ainuke kultuurihuviline, siis olen. Mind ei tõmba eriti kusagile higisesse ruumi oma raha ülehinnatud jookidele kulutama. Eriti, kuna enamik inimesi, kes seni Pariisis pidutsemas on käinud, on mingi vigastusega tagasi tulnud. Minu (hispaanlannast!) toakaaslane näiteks ei saa kaks nädalat tööd teha, sest ta suutis jala pidu pannes nii geniaalselt välja väänata.

Ma lähen parem muuseumisse ja ei vääna oma jalgu, aitäh. Ja siis lähen vaatan Sacre-Coeuri ja siis joon mõnes väikeses kohvikus kohvi ja pean kusagil muru peal piknikku ja ostan postkaarte. Voh.

Lõpetuseks jagaksin teiega ühte Kristeli järjekordsetest geniaalsustest, mis juhtus Skype’is vesteldes:

Triinu: ja nii kui ma palga kätte saan.
Triinu: siis ma ostan LIHA.
kristel:
kristel: terve palga eest
kristel: siis sa peaks endale piimalehma ostma
kristel: jood nati piima
kristel: siis kõri läbi
kristel: siis jood verd
kristel: siis sööd liha öra
Triinu:
Triinu: see “jood verd” tuli nii muuseas.
kristel:
kristel: mul tulebkim nwhahaha
Triinu:
kristel: see oli mingi
kristel: dysgraafi naer

Head ööd.

Käisin hoopis poes siis ja vaatasin õhtul Harry Potterit. Sest ma olen NII LAHE.

Täna on töö. Järgmised 5 päeva on töö.

Olge paid.

Täna lähen suure tõenäosusega parki, teen palju pilte, panen need üles ja olen muidu äge. Homme töötan alles kella 16-st, nii et probleemi pole.

Ja rohkem nagu polegi uudist. Kui midagi põnevat juhtub, siis kirjutan jälle. Olge paid.

Teine suur uudis on see, et kaheksajalg Paul ei eksinud taas. Ehk siis Hispaania võitis jalgpalli MMi. Põhimõtteliselt on mul selle üle hea meel, sest Hispaania pole kunagi varem MMi finaali jõudnud, aga ma olin pigem Hollandi poolt. Kui mitte millegi muu pärast, siis kas või sellel põhjusel, et mulle on hispaanlased siin viibimise ajal hakanud suhteliselt pinda käima.

Hea oli aga see, et eile polnud neid pargis praktiliselt üldse. Fakk jee.

Rohkem polegi nagu midagi rääkida. Käin tööl, olen lahe. Eile olin päeva lõpus omadega rahaliselt nullis (kassas, mitte isiklikult), mis on väga positiivne.

Nojah. Kõik. Olge siis mõnusad.

Igatahes. Ma pole viimastel päevadel midagi kirjutanud, sest töö on lihtsalt nii väsitav. Homme on mul aga vaba päev ja ma lubasin endale eile nagunii, et ma täna igal juhul kirjutan, nii et ma teen seda. MA TEEN SEDA.

Ma tegin tööl päev otsa väikeseid märkmeid ka, et ma midagi ära ei unustaks.

Kõigepealt. Kultuurierinevusi on tajuda palju. Ja mitte selliseid erinevusi, et prantslased söövad konni ja eestlased leiba (toidust räägin natuke hiljem), vaid kõige lihtsam ja elementaarsem viisakus. Nagu Londoniski, on siin normaalne, et kui su pilk kohtub kellegi teise omaga, siis sa naeratad. Ja ütled isegi tere, kui on eriti hea tuju. Ja sulle öeldakse tere vastu ja naeratatakse ka, mitte ei pöörata pilku ära või vastata sellise hääletooniga, nagu tahetaks sind ainuüksi ühe väikese terega tappa. Iga kord, kui keegi tuppa siseneb, siis käib vastastikune “kuidas läheb” vahetus, tere ja head aega on täiesti elementaarsed igal pool. Nagu. Mida mitte-Eestit.

Ah, ja inimestega on nii lihtne suhelda. Nii lihtne on jutule saada, ei ole nagu mingeid barjääre. Keegi ei ole sellise olekuga, et ära tule minuga rääkima. Ei pea põdema, kui peab kellegi käest midagi küsima või kui tahad niisama vestelda. Kui suhtlemistuju peale tuleb, siis on siin jumala normaalne minna ja lihtsalt hakata kellegi suvalisega rääkima.

Ma ei tea, kas kõik see just terve Prantsusmaa või siinse ühiskonna kohta käib, sest asja võib paljuski lihtsamaks teha see “me töötame kõik Disneys” tunne, aga ikkagi. Siin on nii teistmoodi. Siin on nii HEA.

Ja noh, üldse. Esimene asi, mida ma tööl tähele panin (juba esimesel päeval), oli see, et inimestega on siin nii lihtne kena olla. Pole üldse mingeid raskusi poes kogu aeg naeratada, inimestele tere öelda, nendega suhelda ja igati häppi ja Disney olla. See lihtsalt… tuleb. Kuidagi. Isegi, kui ma olen väsinud. Isegi, kui kliendid on närvis ja/või mulle pinda käivad.

Närvis klientidest rääkides, HISPAANLASED. ISSAND JUMAL. Neid on siin vähemalt sama palju kui prantslasi, aga erinevalt prantslastest ei räägi nad prantsuse keelt. Nad ei räägi ÜLDSE ühtegi keelt peale hispaania keele – vähemalt enamik neist. See on täiesti kohutav. Nad lihtsalt tulevad mingisse random riiki, olgugi, et see on Prantsusmaa, mis on Hispaania kõrval, ja eeldavad, et kõik räägivad nende keelt. Ja kui sa ei saa midagi aru, mida nad sulle seletavad, siis nad vihastavad.

Nagu. Aaaaaah. Ärge saage minust valesti aru, on ka selliseid hispaanlasi, kes keelebarjääriga väga armsalt ja viisakalt hakkama saavad, ja ka neid, kes tõesti räägivad prantsuse või inglise keelt (või isegi mõlemat – SIC), aga üldine pilt on küll natuke selline… Metsa poole. Või siis Hispaania poole.

Selliseid itaallasi leidub siin ka omajagu, aga kuna neid on üleüldiselt Disneylandis vähem, siis nad ei paista niivõrd silma. Pealegi, kummalisel kombel olen ma tähele pannud, et itaallased oskavad prantsuse keeles vähemalt teregi öelda, hispaanlased sedagi mitte. Neil on ainult hola ees ja taga ja külje peal.

Aga lapsed on nunnud. Üldiselt. Täna oli poes üks tüdruk, kes kallistas tooli peal istuvat suurt Minnit (mis oli peaaegu sama suur, kui ta ise), ja kui isa oli neist pilti teinud, siis ta tegi Minnile põse peale musi. =) X)

Kassapidaja on siin päris veider olla. Uno Pizzas oli vabadust küll miljon korda rohkem, ehkki seda vist ei anna väga võrrelda ka. Siin ei saa ma ilma Support Caisse’ita (selline vend, kellel on tavalisest kassapidajast natuke rohkem autoriteeti ja õigusi ja kohustusi) isegi kassat lihtsalt lahti teha. Ma ei saa tseki pealt ridu/tooteid ära kustutada. Ma ei saa tehinguid tühistada. Põhimõtteliselt ei saa ma suurt midagi teha peale kõige elementaarsemate asjade, ehk siis toodete läbilöömise ja raha vastuvõtmise. Kui midagi läheb valesti, pean ma Support Caisse’i kohale kutsuma ja ainult tema võib vea ära parandada. Eks see natuke ebamugav on, aga samas turvaline ka, sest siis on väiksem võimalus, et kassapidaja vea korral omaette majandama hakkab ja midagi veel hullemini nässu keerab või üldse lihtsalt niisama, ilma mingi põhjuseta omaette majandama hakkab.

Siin on veel nii ka, et igaühel on oma kassa ja oma raha, ja kui keegi teine tuleb sama kassaaparaadi juurde kui sina, siis sa võtad oma kassa kaasa (ja tema paneb enda kassa aparaati) ja see pannakse spetsiaalsesse seifi, mis käib kinni kahe võtmega – üks on Support Caisse’il ja teine jääb sinu kätte. Ja kui sa uuesti kassasse lähed (vahepeal näiteks töötad laos või väljas poe ees või sööd lõunat), siis võtad jälle seifist OMA kassa. Õhtul loevad kõik nimeliselt omaenese isiklikku kassat, mitte ei ole nii, et loetakse kokku kassa 1, kassa 2, ja kassa 3 (siin poes on nimelt kolm kassapunkti). Vot. Süsteem.

Üldiselt olen ma omadega väga hästi hakkama saanud, rahaliselt. Ühel päeval olin täiesti nullis, aga kõige rohkem, mis mul puudu on olnud, on 2 senti, ja see ka sellepärast, et mul lihtsalt polnud inimesele täpselt tagasi anda, ja pidin kassa kahjuks andma. Siin on nimelt nii, et meile tööpäeva alguses kassasse 1- ja 2-sendiseid ei anta, nii et kui arve tuleb näiteks 2.32 eurot ja klient ei saa muudmoodi maksta, kui 5-eurose sularahaga, siis ma pean talle tagasi andma 2.70 senti 2.68 asemel, ehk siis kaks senti kassa kahjuks. Seni on mul iga päev ainult üks selline tehing ette sattunud, aga mulle räägiti, et kui seda rohkem juhtub, siis üldiselt on täiesti aktsepteeritav, kui õhtul jääb kassast puudu kuni kaks eurot. Nii et ma olen seni väga tubli olnud. Tubli Triinu.

Meie poes alustas mõned päevad tagasi veel üks uus tüdruk, keda ma eriti näinud ei ole, aga temast on mulle juba päris palju räägitud. Prantsuse keelt ta eriti ei oskavat (isegi mitte numbreid), ta annab klientidele pidevaid valesid tsekke (kaarditehingute puhul tuleb üks tsekk kliendile anda ja teine poele jätta), ja esimesel päeval suutis ta rohkem kui 200! euroga miinusesse jääda, olles kassas olnud ainult kaks! tundi.

Üldiselt hakkab juba mingi töötunne sisse tulema. Selline tunne, et see on ikkagi töö, mida ma teen, ehkki noh. Disneylandis töötada on ikka hoopis teine tase kui lihtsalt mingis poes kassapidaja olla. Ja mul on tõesti töökollektiiviga vedanud – kõik on nii kenad.

Aga jalad on küll kogu aeg väsinud, sest peale lõunapausi ei teki päeva jooksul praktiliselt ühtegi võimalust istuda. Kogu aeg peab kas seisma või ringi sebima, enamuse ajast isegi sebima, mitte niisama paigal olema, sest siin ei ole nii, et kui keegi midagi küsib, siis sa lihtsalt saadad ta õiges suunas. Ei – sa võtad inimesel käevangust kinni ja juhatad ta õigesse kohta ja annad nõu ja vestled ja oled muidu igati hea klienditeenindaja. Seda muidugi poe piires. Kui keegi küsib, kus on wc-d, siis sinna ma küll kedagi käsikäes juhatama ei hakka.

Üks huvitav fakt on see, et kui ma enne tööd kostüümilattu endale riideid võtma lähen (siin peab särke iga päev vahetama, teisi riideid vastavalt eseme tüübile kas 1 või 2 korda nädalas, Disney peseb), siis vähemalt ühte asja pole kunagi minu õiges suuruses. Suht naljakas. Teised suurused sobivad ka suhteliselt hästi, aga lihtsalt veider on.

Hm… Mis veel. Ah. Me müüme kaht versiooni Lumivalgekese kleidist ja üks neist on megatüütu. Nüüd olen ma juba aru saanud, kuidas see kinni ja lahti käib ja kuidas seda kokku panna, aga alguses ajas see mingi kohutavalt juhtmesse, sest selleks, et sealt riidepuu välja saada, on vaja kleit lahti teha, aga ma ei osanud alguses seda pärast kuidagi kinni panna. Faaaaaaaking Lumivalgeke noh. Miks ta peab nii nõmedat kleiti kandma.

Ma pean tunnistama, et Disney on mulle just täitsa külge hakanud. Mulle meeldib siinne temaatika. Mulle meeldib Disneyland, selle loodud illusioon, väike maailm maailmas. Ma tulen iga päev tööle, aga samas astun ma oma igapäevast välja, justkui teise reaalsusesse. Ehkki ma teen päris tööd ja teenin päris raha, on mul siin ikka tunne, nagu ma saaks päris maailmast hoopist rahu.

Nii et jah. Alguses ma kartsin küll, et siin suvi otsa olla väsitab mu kooli ajaks liiga ära, aga praegu on pigem tunne, et isegi, kui ma füüsiliselt olengi väsinud, siis hing ja mõistus puhkavad. Emotsionaalselt on siin hea patareide laadimise koht – ma olen piisavalt eemal Eestist ja kõigest tuttavast, et oleks natuke isoleeritud tunne, aga samas ikka toredate inimeste keskel ja võimeline suhtlema.

Aga aitab sellest. Nüüd on aeg natuke prantsuse toidu üle nuriseda.

Nad söövad siin ainult saia. AINULT saia. Igal pool on mingi võileivad (saiast) ja saiakesed ja küpsised ja muu selline stuff. Üks kohvik on, kus saab ka normaalsemat toitu, aga isegi soe toit on enamasti kiirtoit. Ja ikka tõsine kiirtoit – pitsa ja friikartulid ja muu selline värk.

Ja poes ei ole piima. Või noh, põhimõtteliselt on, aga see ei ole PIIM. See pole normaalne, kui ma ei leia hiiiiiiigelsuurest kaubanduskeskusest ühtegi pudelit piima, mis aeguks enne septembrit. Nad ei harrasta siin piimale rasvaprotsenti pealemärkimist ka, neil on lihtsalt mingi ecraimée ja demi-ecraimée jms. Ma igatsen keefirit ka. Mu seedetrakt igatseb keefirit. Aga maitsepungad ka.

Aga hm. Ma olen juba päris pikalt mulisenud. On aeg teid jätta, oh kallid lugejad. Olge tublid ja magage hästi.

Ööd on siin pimedamad kui Eestis.

Indiana Jonesi atraktsioon oli jälle kõige eredam mälestus, sest seal on ikkagi surmasõlm. See on äge. ÄGE, ma ütlen. Big Thunder Mountainil käisime aga kaks korda – see on ka vinge. Kiire ja viib kõrgele, nii et hämaras nägi Disneylandi tulesid ja hetkeks oli juba peaaegu nagu romantika. Aga siis tuli tunnel ja me hakkasime uuesti kiirust koguma. Vett pritsis ka. Meie peale.

Siin on isegi üks kummitusatraktsioon, mis kujutab endast suurt “kummitavat” mõisa. Kui me seal siis mõnest vaiksemast ja ideeliselt kõhedamast stseenist läbi sõitsime, otsustas Mikk karjatada ja selle peal hakkasid kõik teised inimesed ka kiljuma. Ja teist korda samamoodi enne lõppu. Said ka teised inimesed natuke põnevamat sõitu.

Huvitavat triviat. Kõik tüübid, kes Disney printse mängivad, on geid.

Veel huvitavat triviat. Siin on selline etendus nagu Wild West Show, kus indiaanlased ja kauboid omavahel kaklevad. Eriti ägedaks teeb asja see, et tegemist on päris indiaanlaste ja päris kauboidega sealt kaugelt teiselt mandrilt ja nad kaklevad pärast etenduse lõppu lava taga omavahel edasi. Varem oli see vist suurem probleem, nüüd hoitakse neid rohkem eraldi. Osad asjad jätan ma teile sündsuse mõttes rääkimata.

Disney on ikka… põnev.

Ma olen nüüd dilemma ees. Kas minna parki ja lõbutseda terve päev või istuda kodus ja anda jalgadele puhkust?

(Mul on täna nimelt vaba päev.)

Üldiselt oli tore päev. Kassakoolitus oli väga pikk ja natuke tüütu, aga kasulik ka, lausa väga. Kõik ei jäänud küll meelde, aga me saime ka mingid pisikesed raamatud kaasa ja kindlasti korratakse mulle seda kõike või vähemalt keerulisemaid osi veel töölgi.

Üldiselt teeb kassa keeruliseks see, et Disney aktsepteerib nii palju erinevaid makseviise: sularaha, deebetkaart, krediitkaart, tšekid, traveler’s cheque, Disney kupongid, teatud teiste asutuste kupongid, Easy Pass (süsteem, kus inimene maksab ostude eest õhtul hotellis). On täiesti võimalik, et mul jäi praegu midagi vahele. Ja nende kõikide jaoks on täiesti omaette protseduurid, mida tuleb järgida.

Peale selle tuleb päeva lõpus kassa üle lugeda ja igat tüüpi asjad (raha, erinevad kupongid, tšekid jne) panna ise värvi kilekotti. Segamini ajada ei tohi. Ma usun, et aja jooksul saan selle selgeks, aga praegu tundub kõik päris keeruline.

Kõige põnevam osa (peale ostude skaneerimise ja tehingute tegemise õppekassas) oli see, kui meile õpetati, kuidas päris rahal ja valerahal vahet teha. Esimene asjana öeldi, et raha tuleb enne kassasse panemist mõlemalt poolt vaadata. Igasuguseid väikeseid detaile õpetati ka märkama. Ja muidugi, raha teeb krõbistades teistsugust häält kui ülejäänud paber. Lõhnab ka teistmoodi. Mitte, et ma plaaniks hakata kassas kõikide klientide eurosid nuusutama.

Söögipausi ajal leidsin end kirjust seltskonnast: mina, rootslane, inglane, prantslane. Alguses rääkisime kogu aeg inglise keeles, peamiselt pitsadest, mida Disney söökla täna pakkus, aga mingil hetkel otsustasime, et räägime täna terve päeva ainult prantsuse keeles, sest selleks me ju ometi siia tulime. Alguses läks päris hästi, aga pärast koolituse lõppu ei viitsinud me enam nii palju ajusid liigutada ja vestlus lülitus jälle kuidagi automaatselt inglise keele peale ümber. Aga seni, kuni see katse kestis, oli meil väga lõbus, ja ma sain üht-teist kasulikku isegi kõrva taha pandud.

Õhtul tuli minu päeva kõige intrigeerivam osa. Kui me olime kõik lahku läinud, siis läksin mina Disneylandi ees oleva rongijaama kõrvale bussijaama, et otsida seal üles buss, mis peaks pühapäeviti spetsiaalselt minu hotelli ja Disneylandi vahel sõitma, sest see ala, mille kaudu me muidu otse koju saaks, on pühapäeviti suletud. Pärast tunniajast otsimist ja kõikvõimalike asjapulkade küsitlemist ei olnud ma ikka bussijaamast kaugemale jõudnud. Vahepeal leidsid ka need kuulsad eesti kaksikud, keda kõik siin juba teavad, mind üles ja me otsustasime koos minna hotell New Yorki, mis on kohe jaama kõrval, et küsida, mis värk on. Sealt öeldi meile, et me peaks backstage’i tagasi minema, et see buss minevat sealt. Aga me ei viitsinud enam ja see oleks nagunii olnud ehku peale minek, sest ega keegi hotellis ka 100% kindlalt ei teadnud. Niisiis otsustasime minna koju jala. Ja me läksimegi. Jala. 1,3 tundi. Jala. Läksime. Meie. Oma pisikeste jalgadega. Tund ja 20 minutit.

Lõpuks oli päris valus, aga koju jõudsin ilusti, istusin maha ja rääkisin siis oma toakaaslasele, kuidas me seiklesime. Tema käest sain siis teada, et see buss läheb ikkagi sealt raudteejaama kõrvalt ja et tegemist on peaaegu ainukese bussiga, mille juhi käest ma ei läinud küsima, kas ta sõidab Park & Suite’i (see on mu hotelli nimi) või mitte. Ma ei teinud seda sellepärast, et mulle öeldi, et see peaks olema Disney buss, aga see konkreetne buss oli valge, samas kui Disney bussid on eranditult kas kollased või lillad.

Järgmine kord olen igatahes targem.

See on täiesti hull, kuidas siin on kogu aeg janu, aga ükskõik kui palju juua, pissil ikka ei käi. Nii palav lihtsalt kogu aeg.

Ja prantsuse keel on igatahes kõvasti paranenud. Täna seletasin hispaanlannast toakaaslasele juba vene grammatikat. Täiesti edukalt kujuures, ta sai aru.

Hommik algas paduvihmaga, mille kätte ma suutsin üsna täpselt jääda. Sattusin ühes random bussipeatuses ka Mikuga kokku, koos hakkasime siis edasi Disney poole marssima. Kui lõpuks Disney bussipeatusesse jõudsime ja enda riideid kuivaks väänama hakkasime, jäi vihm peaaegu järgi – nagu need asjad ikka käivad. Igatahes oli meil ja kõigil teistel väga lõbus oma läbimärga olemist naerda.

Disney University’s räägiti meile päris mitu tundi ohutusest ja sellest, kuidas puuetega inimeste pargikogemus igati meeldivaks teha. Pärast seda tuli arstlik ülevaatus, millest mina vist esimesena välja sain. Kõik pidid ideeliselt ka uriiniproovi andma, aga kuna ma seda enne läbivaatust ei teinud, siis pärast ütles arst, et pole vaja ka, kuna minuga paistis kõik nii ok olevat.

Edasi läksin tööle. Seal olid kõik NII KENAD. OMG. Ma sain… kultuurišoki. Nad olid nii nunnud ja kannatlikud ja sõbralikud ja mind tutvustati koosoleku ajal ka. Ah. Mul vedas ikka. Ma olen kuulnud, et nii mõnedki ei ole oma töökohaga eriti rahul.

Huvitav fakt on see, et ma mäletan üsna kindlalt, et meile räägiti turvakoolitusel ainult kolmest kogu parki hõlmavast evakuatsiooniplaanist, töökohal aga sain teada, et neid on tegelikult hoopis viis: A, B ja C asemel on A1, A2, B, C ja P. Huvitav küll, millest selline erinevus. Julien, kes mulle tutvustust tegi, oli ka üsna üllatunud.

Side note: Rääkisin just paari koolitusekaaslasega ja tõepoolest, meile räägiti ainult kolmest plaanist, samas kui tegelikult on neid viis. Feil.

Igatahes, minuga tegeleti väga palju. Siin on põhimõtteliselt kolm üksteisele lähedalasuvat poodi, kus kõik müüjad vaheldumisi töötavad: üks on Lumivalgekese atraktsiooni, teine Pinocchio atraktsiooni juures, kolmas asub Okasroosikese lossis (ehk siis selles kuulsas roosas Disney lossis). Need poed on kõik väga nunnud ja väga rahvast täis ja ma sain kõigis kõik nurgad läbi käia ja kuulda, kus mida teha saab ja tegema peab. Üks müüb mänguasju ja riideid: printsessikleite, poiste kostüüme, keepe, aksessuaare; teine müüb beebistuffi (nii et mul tuli meeletu kihk hakata kohe Daneli peatselt sündivale poisipõnnile kingitusi ostma…), kolmandas on aasta ringi jõulud. Jah, tegelikult ka. See on pood, kus müüakse aasta läbi jõulukaunistusi. Ma leidsin juba sealtki asju, mida koju vedada.

Random fact: Kõikvõimalikes Disney hoonetes siin on kokku u 8000 tulekustutit. Siin on kohapeal ka 140 päästetöötajat, kes helistamise peale kohe kohale sõidavad. Disney enda omad, ei ole avalikus teenistuses. Aga on samaväärsed.

Üldiselt võib öelda, et Disney’s tehakse töötajatele väga põhjalik ettevalmistus. Homme on mul 8-tunnine kassakoolitus, tööle ei jõua. Esmaspäev on vaba, siis ilmselt lähen ja avastan natuke parki, näiteks õpin selgeks, kus kõik WC-d on. See on kõige sagedasem küsimus, mida töötajatele esitatakse. For real, kui Julien mulle Fantasylandis ekskursiooni tegi ja kui me selle lõpus Okasroosikese lossi ees seisime, siis võttis tal mulle u 30-sekundilise jutu rääkimine aega 10 minutit, sest meie käest tuldi kogu aeg küsima, kus on WC või millal algab paraad või kus nende laps on või midagi muud sarnast. Indeed, Disneylandis kaob ka lapsi, aga need leitakse reeglina Baby Care Centerist lõpuks üles, sest kui mõni töötaja leiab kaotatud lapse, siis just sinna ta selle viima peab (nii äge on lastest rääkida, nagu nad oleks pastakad).

Ah, ja seal ohutuskoolitusel räägiti ka mõned päris huvitavad lood. Näiteks on siin paljudes kohtades mingid prügihakkimise masinad, mille sisse meeldib töötajatel millegipärast ronida. Seni pole keegi seal vist surma saanud, aga see on megaohtlik. Üks turvatöötaja peaaegu sai, aga tema kaaslane peatas masina viimased hetkel. Creeeeeeepy.

Seda räägiti ka, kuidas ükskord läks Sequoia Lodge (üks hotell, minu arust üks vingemaid siin) üleni põlema (kuna see on kiviehitis, mis on väljast puiduga kaetud) ja sealsed töötajad suutsid 15 minuti jooksul evakueerida 1700 inimest. Evacuation win, no?

Veel üks huvitav fakt: perspective forcée. See on võte, mida siin kasutatakse, et asjad suuremad paistaksid. See saavutatakse nii, et nt majade ülemistel korrustel tehakse aknad ja detailid väiksemad, kui need tegelikult peaksid olema. Nii jääb majadest mulje, et need on tegelikust kõrgemad, ilma et Disney peaks neid reaalselt nii suureks ehitama. Loss pole ka tegelikult pooltki nii suur, kui paistab. Lähedalt vaadates saab aru. Take that, puny humans.

Tänaseks vist kõik. Kui homme midagi huvitavat juhtub, siis kirjutan jälle. Seeya.

Kolmapäev, 30. juuni. Saabumine Disneysse.

Kõigepealt oli vaja Eestist minema saada. Selleks otsustasin lennata Air Balticuga Riia kaudu. Esialgu paistis kõik hästi olevat, aga lennujaamas avastasime, et mu kohver on u 8 kilo liiga raske. Nii et head aega, kõik minu toit ja hügieenivahendid, kuna need olid peale riiete ainsad asjad, mis kohvrile kaalu andsid. Sain siis lõpuks natuke pahura ja väga ootusärevana lennuki peale.

Riias ei toimunud eriti midagi. Leidsin oma terminali esimese viie minutiga üles ja järgmised kaks tundi lihtsalt passisin. Uuesti lennukisse minnes avastasin, et minu reas oli keegi minu koha ära võtnud – ma olin endale spetsiaalselt akna alla koha reserveerinud. Aga suva, ma ei hakanud vaidlema ka. Need olid nagunii prantslased ja tol momendil olin ma prantsuse keele koha pealt veel vähem in the groove kui praegu.

Sain siis lennatud, Charles de Gaulle’is sain paraja kultuurišoki, päris mitmel põjusel. Selle lennujaama esimene terminal on TOHUTU. See on HIIGLASLIK. Nagu… SUUUUUUUUR. Aga okei, see selleks. Pagasitagastuslindini jõudsin ilusti, selle leidmisega probleeme polnud, sest sildid olid igal pool ilusti üleval. Aga kui me olime pagasit juba 20 minutit oodanud, kusjuures 10 oli üle läinud ajast, mil ekraan lubas, et meie pagas saabub, teatati, et baggage handlerid on streigil ja meid tänatakse kannatlikkuse eest. Ma lihtsalt istusin maha ja naersin selle peale, sest ma olin enne seda terve päeva närvis olnud, et ma ei jõua Disneysse õigeks ajaks – nüüd ma teadsin, et ei jõua. Ja mis seal siis enam närvitseda, kui sinust olenematult asjad persse lähevad, eksole.

Okei, sain siis lõpuks oma kohvri kätte (pärast tunniajast ootamist) ja hakkasin selle koha poole liikuma, kust peaks minema Disneylandi buss (kusjuures ma tegelikult ei teadnud, kus see koht on). Pärast mõningast ekslemist jõudsin mingisse bussipeatusesse, millest autod kogu aeg mööda kimasid. Jõudsin siis mingi Disney bussi peale, kus oli koos minuga ainult 8 inimest ja piletit ei küsitud ega müüdud ka. Ma ei hakanud sellest viimasest muidugi probleemi tegema. Ma arvasin, et sõit Disneylandi poole algab kohe, aga pärast u 5 minutit kihutamist maanteedel sain alles aru, et HOI, see buss läheb lihtsalt teise terminali. Charles de Gaulle on… suur. Tõepoolest suur.

Lõpuks sain õige Disney bussi peale, mis oli peale minu täis peamiselt itaallasi. Minu ees istusid kaks hästi nunnut itaalia last, kes mind aeg-ajalt väga põnevil pilkudega jõllitasid, minu taga aga oli kaks tükki, kes röökisid aeg-ajalt täiest kõrist. Jee. Muide, itaalia keel kõlab täpselt nagu eesti keel, ainult et mitte sittagi ei saa aru.

Aa, ja oma kohvrit bussi toppides avastasin ma, et üks selle ratastest oli katki loobitud. Fakk jee.

Okei. Kui ma lõpuks Disney pargi juurde jõudsin, siis avastasin ma, et pean rongiga veel ühe peatuse sõitma. Pileti sain kassast ilusti ostetud, aga natuke võttis aega, enne kui mulle kohale jõudis, kuidas ma peaks väravatest läbi saama, sest need on kõik nii kitsad ja mul oli väääääga suur kohver. Lõpuks leidsin invavärava ja mingi turist leiutas minu ees ka välja, kuhu auku pilet tuleb toppida. Jess. Kui terppideni jõudsin, siis avastasin ma, et alla sõitev eskalaator ei tööta, nii et ma pidin oma 21-kilost kohvrit käe otsas u 30 astet tassima. Vähemalt muskel kasvas.

Rongiga sõitsin ühe peatuse Val d’Europe’i, kus on Disney Casting Center. Seda otsisin ma ka tükk aega, ja selleks ajaks oli kuumus väljas täiesti tappev. Ma jõudsin ühe korra ära eksida, peaaegu nutma hakata ja avastada, et mu kohvri ratas on juba nii puru, et, ehkki see veereb küll, pean ma seda jõuga enda järel tirima. Aga kui ma lõpuks Castingusse jõudsin, läks kõik paremaks, ma andsin oma lepingud ära ja sain teada, et hakkan elama neljatärnihotellis. Samas, kus Mikk muide, kui kedagi peaks huvitama. Ma olen temast nelja toa kaugusel.

Ja noh, siis polnudki enam muud midagi, kui sõit hotelli, natuke paberimäärimist ja kõik. Päris tore.

Ma elan koos ühe hispaania neiuga ja ühe prantslannaga, kes jõudis kohale alles eile päeval.

Neljapäev, 1. juuli.

Saime päev otsa koolitust, kus räägiti Disney ajaloost, traditsioonidest, väärtustest jms. Päris lõbus oli. Saime Mikit joonistada ja natuke pargiga tutvuda, kuna lõuna oli tasuta Disney poolt ja seda sai pargis teatud restranides, mille vahel pidime ise valima. Leidsin ka hunniku eestlasi, kellest kaks teavad nähtavasti mingi inimese kaudu Mikku. Eesti on ikka väike.

Side note: Ma avastan juba vahel, et mõni mõte kipub automaatselt prantsusekeelseks minema. See on vist hea.

Õhtul oli ka Cast Member Party, kus sai sitta kanti tasuta süüa ja juua, muusikat ja tantsu oli ka, aga selle ma jätsin vahele, sest ma olin juba nii väsinud. Me olime nimelt saanud Disney University’st (mingi hoone ühe Disney hotelli juures, pargi lähedal, seal toimusid päeva tegevused) ühepäevapileteid ja otsustasime vaba aega kohe asjalikult kasutada ja mõned atraktsioonid läbi käia. Kuna oli juba õhtune aeg, siis me ei pidanud kaua järjekorras seisma. Aga üldiselt on siin järjekorrad täiesti kohutavad. Tund aega mingi atraktsiooni sabas oodata on täiesti normaalne.

Peolt sain igatahes kotiga viinamarju kaasa. Ja Sprite’i.

Täna oli siis teine (töö)päev, mil meile anti kõikvõimalikku praktilist infot – kuidas oma magnetkaarte kasutada, kuidas Disney-sisest transporti kasutada (siin on vähemalt 3 erienvat bussiliini), nägime veel parki ennast, leidsime oma kostüümid üles ja proovisime selga, õppisime kappe avama (siin on selleks Süsteem), sellised asjad.

Prantsuse keeles tunnen ennast juba natuke kodusemalt. Ma loodan, et asi paraneb esimese paari nädalaga, sest praegu jätan ma endale küll väga nutuse mulje.

Oijah. Nüüd pean veel mõne asjaliku teoga hakkama saama ja siis lähen poodi. Just sadas vihma (10 minutit…), nii et õhk on äkki värskem. Jutud käivad, et täna pidi juuli kõige kuumem päev olema. Palav oli küll. Rämedalt. Ja kujutage nüüd ette, kuidas me tund aega päikese käes pargiekskursiooni tegime. Igatahes, ma loodan, et läheb jahedamaks. Kostüümis sellise kuumusega ringi trallata on lihtsalt võigas. Ma olen kogu aeg nii higine, et tekib selline üleni räpane tunne. Juukseid ei saa lahti kanda. Iga päev peab duši all käima. Kõik särgid ja rinnahoidjad higistan hommikul esimese paari tunniga täis.

Mais c’est la vie, on doit l’accepter, n’est-ce pas?

Aa, ja oma toidu ja muud asjad sain lõpuks ikka kätte, ema saatis need mulle Mikuga järele. Äge.

Igatahes, seni on päris põnev olnud. Stay tuned for more.