Cows, and horses, and women, and horses, and whiskey, and horses…
Käisime täna Miku ja tema toakaaslase Laurent’iga pargis. Jõudsime umbes 20 ajal sinna, järgmised kolm tundi koosnesid peamiselt kõndimisest ja seismisest. Nüüd olen väsinud. Jalad valutavad. Aga äge oli.
Indiana Jonesi atraktsioon oli jälle kõige eredam mälestus, sest seal on ikkagi surmasõlm. See on äge. ÄGE, ma ütlen. Big Thunder Mountainil käisime aga kaks korda – see on ka vinge. Kiire ja viib kõrgele, nii et hämaras nägi Disneylandi tulesid ja hetkeks oli juba peaaegu nagu romantika. Aga siis tuli tunnel ja me hakkasime uuesti kiirust koguma. Vett pritsis ka. Meie peale.
Siin on isegi üks kummitusatraktsioon, mis kujutab endast suurt “kummitavat” mõisa. Kui me seal siis mõnest vaiksemast ja ideeliselt kõhedamast stseenist läbi sõitsime, otsustas Mikk karjatada ja selle peal hakkasid kõik teised inimesed ka kiljuma. Ja teist korda samamoodi enne lõppu. Said ka teised inimesed natuke põnevamat sõitu. 
Huvitavat triviat. Kõik tüübid, kes Disney printse mängivad, on geid.
Veel huvitavat triviat. Siin on selline etendus nagu Wild West Show, kus indiaanlased ja kauboid omavahel kaklevad. Eriti ägedaks teeb asja see, et tegemist on päris indiaanlaste ja päris kauboidega sealt kaugelt teiselt mandrilt ja nad kaklevad pärast etenduse lõppu lava taga omavahel edasi. Varem oli see vist suurem probleem, nüüd hoitakse neid rohkem eraldi. Osad asjad jätan ma teile sündsuse mõttes rääkimata.
Disney on ikka… põnev.
