On parle seulment français aujourd’hui!
(Tõlge: täna räägime ainult prantsuse keelt!)
Üldiselt oli tore päev. Kassakoolitus oli väga pikk ja natuke tüütu, aga kasulik ka, lausa väga. Kõik ei jäänud küll meelde, aga me saime ka mingid pisikesed raamatud kaasa ja kindlasti korratakse mulle seda kõike või vähemalt keerulisemaid osi veel töölgi.
Üldiselt teeb kassa keeruliseks see, et Disney aktsepteerib nii palju erinevaid makseviise: sularaha, deebetkaart, krediitkaart, tšekid, traveler’s cheque, Disney kupongid, teatud teiste asutuste kupongid, Easy Pass (süsteem, kus inimene maksab ostude eest õhtul hotellis). On täiesti võimalik, et mul jäi praegu midagi vahele. Ja nende kõikide jaoks on täiesti omaette protseduurid, mida tuleb järgida.
Peale selle tuleb päeva lõpus kassa üle lugeda ja igat tüüpi asjad (raha, erinevad kupongid, tšekid jne) panna ise värvi kilekotti. Segamini ajada ei tohi. Ma usun, et aja jooksul saan selle selgeks, aga praegu tundub kõik päris keeruline.
Kõige põnevam osa (peale ostude skaneerimise ja tehingute tegemise õppekassas) oli see, kui meile õpetati, kuidas päris rahal ja valerahal vahet teha. Esimene asjana öeldi, et raha tuleb enne kassasse panemist mõlemalt poolt vaadata. 
Igasuguseid väikeseid detaile õpetati ka märkama. Ja muidugi, raha teeb krõbistades teistsugust häält kui ülejäänud paber. Lõhnab ka teistmoodi. Mitte, et ma plaaniks hakata kassas kõikide klientide eurosid nuusutama.
Söögipausi ajal leidsin end kirjust seltskonnast: mina, rootslane, inglane, prantslane. Alguses rääkisime kogu aeg inglise keeles, peamiselt pitsadest, mida Disney söökla täna pakkus, aga mingil hetkel otsustasime, et räägime täna terve päeva ainult prantsuse keeles, sest selleks me ju ometi siia tulime. Alguses läks päris hästi, aga pärast koolituse lõppu ei viitsinud me enam nii palju ajusid liigutada ja vestlus lülitus jälle kuidagi automaatselt inglise keele peale ümber. Aga seni, kuni see katse kestis, oli meil väga lõbus, ja ma sain üht-teist kasulikku isegi kõrva taha pandud.
Õhtul tuli minu päeva kõige intrigeerivam osa. Kui me olime kõik lahku läinud, siis läksin mina Disneylandi ees oleva rongijaama kõrvale bussijaama, et otsida seal üles buss, mis peaks pühapäeviti spetsiaalselt minu hotelli ja Disneylandi vahel sõitma, sest see ala, mille kaudu me muidu otse koju saaks, on pühapäeviti suletud. Pärast tunniajast otsimist ja kõikvõimalike asjapulkade küsitlemist ei olnud ma ikka bussijaamast kaugemale jõudnud. Vahepeal leidsid ka need kuulsad eesti kaksikud, keda kõik siin juba teavad, mind üles ja me otsustasime koos minna hotell New Yorki, mis on kohe jaama kõrval, et küsida, mis värk on. Sealt öeldi meile, et me peaks backstage’i tagasi minema, et see buss minevat sealt. Aga me ei viitsinud enam ja see oleks nagunii olnud ehku peale minek, sest ega keegi hotellis ka 100% kindlalt ei teadnud. Niisiis otsustasime minna koju jala. Ja me läksimegi. Jala. 1,3 tundi. Jala. Läksime. Meie. Oma pisikeste jalgadega. Tund ja 20 minutit.
Lõpuks oli päris valus, aga koju jõudsin ilusti, istusin maha ja rääkisin siis oma toakaaslasele, kuidas me seiklesime. Tema käest sain siis teada, et see buss läheb ikkagi sealt raudteejaama kõrvalt ja et tegemist on peaaegu ainukese bussiga, mille juhi käest ma ei läinud küsima, kas ta sõidab Park & Suite’i (see on mu hotelli nimi) või mitte. Ma ei teinud seda sellepärast, et mulle öeldi, et see peaks olema Disney buss, aga see konkreetne buss oli valge, samas kui Disney bussid on eranditult kas kollased või lillad.
Järgmine kord olen igatahes targem.
See on täiesti hull, kuidas siin on kogu aeg janu, aga ükskõik kui palju juua, pissil ikka ei käi. Nii palav lihtsalt kogu aeg.
Ja prantsuse keel on igatahes kõvasti paranenud. Täna seletasin hispaanlannast toakaaslasele juba vene grammatikat. Täiesti edukalt kujuures, ta sai aru.
