It all started with a mouse…

Nonii. Nüüd on natuke sisse elatud ja täna õhtul on vaba aega ka, nii et võiks midagi kirja ka panna. Alustame siis algusest.

Kolmapäev, 30. juuni. Saabumine Disneysse.

Kõigepealt oli vaja Eestist minema saada. Selleks otsustasin lennata Air Balticuga Riia kaudu. Esialgu paistis kõik hästi olevat, aga lennujaamas avastasime, et mu kohver on u 8 kilo liiga raske. Nii et head aega, kõik minu toit ja hügieenivahendid, kuna need olid peale riiete ainsad asjad, mis kohvrile kaalu andsid. Sain siis lõpuks natuke pahura ja väga ootusärevana lennuki peale.

Riias ei toimunud eriti midagi. Leidsin oma terminali esimese viie minutiga üles ja järgmised kaks tundi lihtsalt passisin. Uuesti lennukisse minnes avastasin, et minu reas oli keegi minu koha ära võtnud – ma olin endale spetsiaalselt akna alla koha reserveerinud. Aga suva, ma ei hakanud vaidlema ka. Need olid nagunii prantslased ja tol momendil olin ma prantsuse keele koha pealt veel vähem in the groove kui praegu.

Sain siis lennatud, Charles de Gaulle’is sain paraja kultuurišoki, päris mitmel põjusel. Selle lennujaama esimene terminal on TOHUTU. See on HIIGLASLIK. Nagu… SUUUUUUUUR. Aga okei, see selleks. Pagasitagastuslindini jõudsin ilusti, selle leidmisega probleeme polnud, sest sildid olid igal pool ilusti üleval. Aga kui me olime pagasit juba 20 minutit oodanud, kusjuures 10 oli üle läinud ajast, mil ekraan lubas, et meie pagas saabub, teatati, et baggage handlerid on streigil ja meid tänatakse kannatlikkuse eest. Ma lihtsalt istusin maha ja naersin selle peale, sest ma olin enne seda terve päeva närvis olnud, et ma ei jõua Disneysse õigeks ajaks – nüüd ma teadsin, et ei jõua. Ja mis seal siis enam närvitseda, kui sinust olenematult asjad persse lähevad, eksole.

Okei, sain siis lõpuks oma kohvri kätte (pärast tunniajast ootamist) ja hakkasin selle koha poole liikuma, kust peaks minema Disneylandi buss (kusjuures ma tegelikult ei teadnud, kus see koht on). Pärast mõningast ekslemist jõudsin mingisse bussipeatusesse, millest autod kogu aeg mööda kimasid. Jõudsin siis mingi Disney bussi peale, kus oli koos minuga ainult 8 inimest ja piletit ei küsitud ega müüdud ka. Ma ei hakanud sellest viimasest muidugi probleemi tegema. Ma arvasin, et sõit Disneylandi poole algab kohe, aga pärast u 5 minutit kihutamist maanteedel sain alles aru, et HOI, see buss läheb lihtsalt teise terminali. Charles de Gaulle on… suur. Tõepoolest suur.

Lõpuks sain õige Disney bussi peale, mis oli peale minu täis peamiselt itaallasi. Minu ees istusid kaks hästi nunnut itaalia last, kes mind aeg-ajalt väga põnevil pilkudega jõllitasid, minu taga aga oli kaks tükki, kes röökisid aeg-ajalt täiest kõrist. Jee. Muide, itaalia keel kõlab täpselt nagu eesti keel, ainult et mitte sittagi ei saa aru.

Aa, ja oma kohvrit bussi toppides avastasin ma, et üks selle ratastest oli katki loobitud. Fakk jee.

Okei. Kui ma lõpuks Disney pargi juurde jõudsin, siis avastasin ma, et pean rongiga veel ühe peatuse sõitma. Pileti sain kassast ilusti ostetud, aga natuke võttis aega, enne kui mulle kohale jõudis, kuidas ma peaks väravatest läbi saama, sest need on kõik nii kitsad ja mul oli väääääga suur kohver. Lõpuks leidsin invavärava ja mingi turist leiutas minu ees ka välja, kuhu auku pilet tuleb toppida. Jess. Kui terppideni jõudsin, siis avastasin ma, et alla sõitev eskalaator ei tööta, nii et ma pidin oma 21-kilost kohvrit käe otsas u 30 astet tassima. Vähemalt muskel kasvas.

Rongiga sõitsin ühe peatuse Val d’Europe’i, kus on Disney Casting Center. Seda otsisin ma ka tükk aega, ja selleks ajaks oli kuumus väljas täiesti tappev. Ma jõudsin ühe korra ära eksida, peaaegu nutma hakata ja avastada, et mu kohvri ratas on juba nii puru, et, ehkki see veereb küll, pean ma seda jõuga enda järel tirima. Aga kui ma lõpuks Castingusse jõudsin, läks kõik paremaks, ma andsin oma lepingud ära ja sain teada, et hakkan elama neljatärnihotellis. Samas, kus Mikk muide, kui kedagi peaks huvitama. Ma olen temast nelja toa kaugusel.

Ja noh, siis polnudki enam muud midagi, kui sõit hotelli, natuke paberimäärimist ja kõik. Päris tore.

Ma elan koos ühe hispaania neiuga ja ühe prantslannaga, kes jõudis kohale alles eile päeval.

Neljapäev, 1. juuli.

Saime päev otsa koolitust, kus räägiti Disney ajaloost, traditsioonidest, väärtustest jms. Päris lõbus oli. Saime Mikit joonistada ja natuke pargiga tutvuda, kuna lõuna oli tasuta Disney poolt ja seda sai pargis teatud restranides, mille vahel pidime ise valima. Leidsin ka hunniku eestlasi, kellest kaks teavad nähtavasti mingi inimese kaudu Mikku. Eesti on ikka väike.

Side note: Ma avastan juba vahel, et mõni mõte kipub automaatselt prantsusekeelseks minema. See on vist hea.

Õhtul oli ka Cast Member Party, kus sai sitta kanti tasuta süüa ja juua, muusikat ja tantsu oli ka, aga selle ma jätsin vahele, sest ma olin juba nii väsinud. Me olime nimelt saanud Disney University’st (mingi hoone ühe Disney hotelli juures, pargi lähedal, seal toimusid päeva tegevused) ühepäevapileteid ja otsustasime vaba aega kohe asjalikult kasutada ja mõned atraktsioonid läbi käia. Kuna oli juba õhtune aeg, siis me ei pidanud kaua järjekorras seisma. Aga üldiselt on siin järjekorrad täiesti kohutavad. Tund aega mingi atraktsiooni sabas oodata on täiesti normaalne.

Peolt sain igatahes kotiga viinamarju kaasa. Ja Sprite’i.

Täna oli siis teine (töö)päev, mil meile anti kõikvõimalikku praktilist infot – kuidas oma magnetkaarte kasutada, kuidas Disney-sisest transporti kasutada (siin on vähemalt 3 erienvat bussiliini), nägime veel parki ennast, leidsime oma kostüümid üles ja proovisime selga, õppisime kappe avama (siin on selleks Süsteem), sellised asjad.

Prantsuse keeles tunnen ennast juba natuke kodusemalt. Ma loodan, et asi paraneb esimese paari nädalaga, sest praegu jätan ma endale küll väga nutuse mulje.

Oijah. Nüüd pean veel mõne asjaliku teoga hakkama saama ja siis lähen poodi. Just sadas vihma (10 minutit…), nii et õhk on äkki värskem. Jutud käivad, et täna pidi juuli kõige kuumem päev olema. Palav oli küll. Rämedalt. Ja kujutage nüüd ette, kuidas me tund aega päikese käes pargiekskursiooni tegime. Igatahes, ma loodan, et läheb jahedamaks. Kostüümis sellise kuumusega ringi trallata on lihtsalt võigas. Ma olen kogu aeg nii higine, et tekib selline üleni räpane tunne. Juukseid ei saa lahti kanda. Iga päev peab duši all käima. Kõik särgid ja rinnahoidjad higistan hommikul esimese paari tunniga täis.

Mais c’est la vie, on doit l’accepter, n’est-ce pas?

Aa, ja oma toidu ja muud asjad sain lõpuks ikka kätte, ema saatis need mulle Mikuga järele. Äge.

Igatahes, seni on päris põnev olnud. Stay tuned for more.

~ kirjutas Triinu &emdash; juuli 2, 2010.