Ma olen tegelikult elus

Aaaaaaaaaaah. Aega läks, aga asja sai – lõpuks sain siin kastis teksti mustaks. Vähemalt näen nüüd ise, mida kirjutan. Tuli lihtsalt tahtmine vahelduseks ka eesti keeles endast märku anda. Öelda, et ma olen elus ja kõik on hästi ja nii edasi.

Käin nüüd ülikoolis. Ikka veel on natuke imelik tunne, ehkki möödas on juba rohkem kui kuu aega, aga see on headmoodi imelik. Selline kummastus, mis paneb omaette tänavaidmööda uidates totralt naeratama selle mõtte peale, et ma olen tõepoolest Tartus ja ümbritsetud inimestest, keda ma aastaid kõige rohkem igatsenud olen. Ma olen nüüd kõigile nii lähedal, just neile inimestele, kellele ma tahan lähedal olla. Ja ka oma unistustele olen hulga lähemal kui varem. Suund on olemas ja veel õige suund pealekauba. See on hea tunne, ütlemata hea.

Mõni ehk veel ei tea, et ma õpin tööstusökoloogiat. Ma ei viitsi hetkel seletada, mida kõike see sõna tähendab, aga pole vajagi – sõber Google aitab.

Igatahes. Mul said nüüd mõtted otsa. Praeguseks. (Tegelikult ei saanud, aga ülejäänud ideed on sellised, mille ma tahaks pigem inglise keeles maha saada – praktika mõttes.)

~ kirjutas Triinu &emdash; oktoober 9, 2009.