Lö Apdeit

Istun siin Virus ja mõtlen kohvile, mille just ära jõin. Mona blogi lugemine tekitas minule ka kirjutamiseisu, nii et seda ma nüüd teengi. Hah.

Kurb on see, et inglise keele akadeemilise kirjutamise kursus jääb ära. Liiga vähe huvilisi on. Miks, kurat, inimesed küll inglise keeles kirjutama ei taha õppida? See on ju nii äge. Pealegi oleks mul seda kursust hädasti vaja, sest ülikoolidesse igasuguste esseede ja kirjade saatmise aeg ei ole enam kaugel. Kui järgida Ameerika Ülikoolide Teabekeskuse ajakava, siis peaksin ma juba praegu hakkama välja valima neid koole, kuhu kandideerida tahan. Jipikajei, ma pole jõudnud veel isegi välja mõelda kõiki, mis mind natukenegi huvitavad.

Wayne’si väike latte on täitsa suur, tegelikult. Suurem, kui ma arvasin igatahes.

Aga tegelikult ka. See kirjutamise kursus. I’m seriously bummed. Mulle meeldib inglise keeles kirjutada. Mulle meeldib ükskõik, mis keeles kirjutada. See ei paista võib-olla nii palju välja, kui Mona puhul, aga kirjutamine on ainuke asi, millel minu jaoks mingi point tundub olevat. Oma karjääriväljavaateid kaaludes võtan ma alateadlikult arvesse seda, kui palju mul töö kõrvalt kirjutamiseks aega jääks. Päris kirjutamiseks. Raamatute kirjutamiseks. Ajakirjanikuna artiklite ja muude toredate asjade kirjutamist ma nii loominguliseks ei pea. Võrreldes selle kirjutamisega, mida ma tegelikult armastan. Just.

Ma tahan kirjutada. Ma tahan terve elu kirjutada. Ma tahan, et ma saaksin lõpuks sellest ära elada. Et ma ei peaks iga päev bensiini järgi haisevas bussis kusagile kontorisse sõitma ja tuimalt inimesi läbi helistama, et neilt mingisuguse maksupettuseteemalise artikli jaoks infot välja lüpsta. Minu ideaalne elu näeb välja selline, et ma ärkan hommikul üles, võtan rahulikult, käin vetsus, panen riidesse, teen kohvi ja söön midagi head hommikuks, näiteks mingit head salatit või võileiba või mis iganes mulle tol momendil ka ei maitseks, istuksin teise kohvitassiga arvuti taha ja hakkaksin kirjutama. Ja kirjutaksin. Ja millalgi päeval käiksin väljas, sotsialiseeruksin, kulutaksin kaloreid, siis tuleksin koju ja kirjutaksin veel.

Kirjutamine, noh. Ma tahan kirjutada.

Ma pean kiiremas korras oma selle aasta first drafti projekti ära planeerima. Sest mul pole enam palju aega jäänud seda kirjutada. Lihtsalt muude asjade peale kulub nii palju aega ära, et ma pean kirjutamisega varakult alusatama, kui tahan enne selle aasta lõppu valmis saada. Me tegime Monaga diili, et kummalgi on selle aasta lõpuks valmis first draft. Ma tahan sellega hakkama saada. Isegi oma praeguse ajapuuduse juures.

Mul pole vist elu sees nii kiire on olnud kui praegusel perioodil. Aga omamoodi on see lahe, sest mul on vähemalt tunne, et ma teen kogu aeg midagi asjalikku. Mitte ei moluta niisama. Ja kõik puhkehetked, mille ma endale saan, tunduvad tänu sellele veel kümme korda paremad. *mmmmm…. weekends…. *

Aga nüüd pean ma lahkuma, et sõita koju ja hakata õppima ajaloo kontrolltööks. Ma peaks matemaatikat ka õppima, aga ma lihtsalt ei viitsi. Ma ei saa sellest osast kuigi hästi aru ja vaevalt, et ma suudaks/jõuaks tänase õhtuga imesid teha. Pretendeerin kolmele. Üks kolm ei tee mulle liiga. Peaasi, et neid rohkem ei tuleks.

Ongi aeg minna. See ya later, peeps.

P.S. Aga vähemalt ei pea ma nüüd ühestki Kultuurikeskuse prantsuse keele tunnist puuduma, kuna inglise keel ära jääb. Muidu oleks need kursused pooleldi kattunud.

~ kirjutas Triinu &emdash; oktoober 2, 2008.