Soybeans on a stick
Mul oli kavas minna pesu kuivama panema (kell pool kolm öösel – ma tean, geniaalsus, kas pole), aga mõtlesin veel harjumusest WordPressist läbi hüpata. Leidsin ühelt postituselt uue kommentaari ja mõtlesin, et kui juba siin olen, siis võiks ka kirjutada.
Minu eelmise postituse õudused on möödas. Õnneks. Ehkki järgmisel nädalal algavad need tõenäoliselt uuesti – kuidas siis ilma stressita koolis saab käia. Kusjuures selle mõtte juures meenub mulle alati väheke nukralt, kuidas meie Rootsis elava peretuttava lapsed lausa tahavad iga päev kooli minna ning on kurvad kui haigeks jäävad. Mina (ja üldse meie kooli õpilased) on haigeks jäädes lihtsalt paanikas, sest isegi ühe päeva puududes võib tohutult paljust olulisest ilma jääda. See omakorda tekitab stressi ruudus ja pikendab paranemisprotsessi. Tuleb tuttav ette?
Tegelikult ärritusin ma suhteliselt väikeste ja talutavate asjade peale, sellest sain ma aru juba siis, kui ma seda postitust kirjutasin. Stress tegi lihtsalt oma töö. Kiiresti ja põhjalikult. Kusjuures mul oli ka reedel väike emomoment, mil ma põdesin kohutavalt oma gümnaasiumi lõputunnistuse pärast, mis tuleb äärmiselt kole peamiselt minu kümnenda klassi draamade pärast (aga õnneks sain sellestki kiirelt üle). Sellised mõtted hakkasid mu peas tol päeval ringi käima üldse sellepärast, et meil oli viimases tunnis õpetajaga väga pikk vestlus kõige selle teemal, mis meie koolis valesti on. Hea ja vabastav oli neist asjust rääkida, kuid ega see suurt midagi ei muutnud – pigem tekitas just masendust kõige selle pärast, mis on juba toimunud ja teadmise pärast, et kui üht või teist oleks tehtud naaatukene teistmoodi, võiks paljudel praegu palju parem olla. Ma tean, ma olen kohutavalt ebamäärane, aga see on taotluslik.
Samas… Mul on hing sees, tahe midagi ära teha ja ma mõistan, et tegelikult õpin ma iseendale, ehkki seda mõistmist kõigutavad pidevalt kõikjalt saadetavad signaalid. Ma olen tubli ja üritan neist mitte välja teha ja elan oma väikeses mullis, kus ma olen õnnelik ja kuhu ma aeg-ajalt inimesi sisse lasen ja nendega juttu ajan. Tegelikult mul mulli ei ole, aga tore on seda ette kujutada. Kui nüüd päris aus olla, siis olen ma lihtsalt iga pool laiali ja üritan aru saada, mida ma endast täpselt kujutan, aga see on minu eas täiesti loomulik. Ma annan endale andeks. 
P.S. Tegelikult arvan ma ka, et ma kirjutan kohutavalt halvasti, aga see on mõne teise korra teema.
Leave a Reply