Stsenaristi elu

Kiire postitus, kuni mulle keegi veel kuklasse ei hinga.

Mind on alati võlunud filmitööstus. Jah, ma tean - ma pole just suurem asi filmisõber, kuid kogu see masinavärk ja filmi valmimise protsess on minu jaoks siiski alati olnud midagi väga põnevat. See on tegelikult täiesti hämmastav, kui palju inimesi vaja läheb, et toota üksainus linateos. Vähemalt minu jaoks.

Mõned aastad tagasi tahtsin meeletult ja kindlameelselt stsenaristiks saada. Leidsin, et see on hästi põnev ja loominguline tegevus, mida põhimõtteliselt ongi, aga tol ajal ei andnud ma endale aru, kui palju selles positsioonis igasugustele ootustele vastama peaksin. Algajad ja lihtsalt keskpärased stsenaristid ei saa tegelikult teha, mida nad tahavad; nad on oma ande filmitööstusele lüpsta andnud (eriti Hollywoodis). Ainult tõeliselt mainekad tegijad (kes teenivad ühe stsenaariumi pealt umbes pool miljonit) saavad lugu ja selle struktuuri oma suva järgi vormida, sest neid usaldatakse. Kui sul pole mainet, siis pead järgima nõudmisi, sest sinu arvamust lihtsalt ei taheta kuulda.

Ega see maine ülestöötamine ka eriti lihtne ole, tegelikult on lausa eriti raske - filmitööstuses läbilöömine on vähemalt pooleldi õnne asi. Ühele kohale võib tahtjaid olla tuhandeid ning otsustajate valik sõltub suuresti lihtsalt sellest, kelle tööd nad on viitsinud läbi lugeda. Kusjuures väga head stsenaariumid võidakse kõrvale visata ka pealtnäha täiesti tühistel põhjustel: valet värvi kaas, kirjaviga, vale reavahe, vale kirjatüüp (peab olema Courier), liiga väike või suur kiri (peab olema 12), valed asjad suurte tähtedega kirjutatud, liiga palju kirjeldusi, vale dialoogivormistus (peab olema vasakult 3.0″, paremalt 2.5″ lehe servast väikeste mööndustega)… Seda nimekirja võiks veel väga pikalt jätkata - vormistamine on (peaaegu) kõik.

Seega olen jõudnud järeldusele, et eraldi eesmärgiks ma stsenaristiks saamist endale ei sea - see eeldaks liiga palju teiste reeglite järgi mängimist. Peale selle ei saa kunagi kindel olla, et seda kutsumust valides ei saa minust lihtsalt järjekordset läbilöögi lootuses ettekandjana töötavat wannabe-kirjanikku, kes meeleheitlikult ööd läbi stsenaariume ja muid kirjatükke vorbib ja neid hommikul igasse ilmakaarde laiali saadab, ise palvetades, et keegi neid seekord ka loeks.

Probleem ongi selles, et ma tahan oma tuleviku siduda kirjutamisega, aga ma ei tea, kuidas. Ajakirjandus on ahvatlev, eriti keskkonnaajakirjandus, aga tunnen, et ma ei suudaks seda ametit siiski pidada sellise kirega, millega tõeliselt head ja andunud ajakirjanikud oma tööd teevad.

Ehk on tegemist lihtsalt east väikeste tingitud kahtlustega. Nagu üks klassis loetud Petersoni-teemaline artikkel ütles, on 17-19 just see iga, kus inimene kõige intensiivsemalt ennast otsib. See seletaks nii mõndagi…

Aga kui endas kahtlemine ja kõik muu selline pahn on minu eas psühholoogilisest vaatepunktist täiesti loomulik, siis miks kogu ühiskond eeldab ja ootab, et ma keskkooli lõpetades juba teaksin, mida terve ülejäänud elu teha tahan? Ah?

…

Lõpetan asja küll järsku, aga pole erilist tuju ega jaksu mingit ilusat kokkuvõtet kirjutada, vabandust. Ma olen ikkagi haige laps. Viirus murdis Triinu maha.

Seega soovige mulle tervist ja hoidke ennast. Kevad võib vahel kuri olla.

~ by piimakoer on April 30, 2008.