Unenäod
Nägin täna öösel väga veidrat unenägu. Ma olen suhteliselt veendunud, et see midagi tähendab, aga ei ole suutnud ise päris korralikult välja mõelda, mida. See ei oleks nii selgelt meelde jäänud, kui see midagi ei tähendaks.
Sadamas seisis mingi laev – ma ei tea, kas see oli reisilaev või ming muu otstarbega alus, igatahes välja nägi nagu reisilaev – mille meeskonnas olid eestlased ja inglased. Tähtis laev oli see igatahes küll, sest juba enne seda, kui seal üldse mingi action toimuma hakkas, oli see meedia tähelepanu all. Mingi hetk näidati uudistes, kuidas laeval üks mast (korsten, whatever) põles. Tulekahju, neh. Varsti tuli teade, et eestlased on hakanud inglasi tapma, kohe eriti julmalt ja halastamatult. (Miks inglased vastu ei hakanud, seda ma ei tea – nad lihtsalt jooksid eestlastel eest ära ja peitsid ennast, kuni nad kätte saadi ja maha löödi.) Meid saadeti siis inglastele laeva peale appi nagu mingi päästekomando – mul pole õrna aimugi, kas me tegelikult ka midagi sellist olime, mitu meid kokku oli, kes need teised meeskonnaliikmed olid ja mida nad täpselt tegid. Ainult seda mäletan, et mina olin mingi blond piff (aga asjalik piff) ja peale minu oli veel mingi mees, kes oli ka suhteliselt normaalne. Loogiline oleks, et meid saadeti sinna laeva peale rohkem kui kaks, aga ma mäletan peale enda ainult seda ühte inimest.
Minu töö oli leida laeva peal üles kõik lapsed. Mehe töö oli eestlastele tappa anda – mitte nad ära tappa, aga lihtsalt oimetuks peksta, et nad enam inglastele liiga ei saaks teha. Tema hakkas siis oma tööd tegema; mina leidsin laeva pealt ühe lapse – kõige vägivaldsema eestlase poja, kes ennast oma isa eest peitis. Ta kartis, et kui isa tuleb, saab ta haiget. Ma ei saanudki aru, kas isa on siis talle varemgi midagi teinud või hirmutas last lihtsalt vaatepilt järsku väga palju muutunud isast. Igatahes oli poisil kabuhirm ja mina siis istusin seal ja lohutasin põnni.
Edasi läks uni väga segaseks. Ma nägin järgnevatest sündmustest vaheldumisi kõiksugu erinevaid variante. Kõigepealt nägin, kuidas minu kaaslane tuli tagasi ja teatas, et kõigi eestlastega on asi ants, välja arvatud selle poisi, kellega koos mina olin, isa, ja läks teda otsima. Teises variandis tuli ta ja rääkis sedasama, aga poisi isa astus samas ruumi sisse. Kolmandas variandis minu kaaslast ei tulnud, aga isa ilmus küll välja – mitte just eriti heatahtlike kavatsustega.
Üks variant oli veel, aga seda ma ei mäleta.
Igatahes asja mõte on see, et oli laev, eestlased tapsid inglasi, meie läksime eestlasi takistama ning mina leidsin lapse, kes kartis oma isa, ja lohutasin teda.
Ah jaa. Ühte unenägu nägin veel, mis oli sama veider. Nägin, et oli öö ja ma olin mingi sahkerdamise peale üles ärganud. Läksin vaatama, mis toimub ja sain aru, et mingi tüüp oli meil just vargil käinud. Tema auto seisis meie maja ees, ise aga kavatses ta järgmisena naabrid ette võtta. Jooksin välja ning üritasin hästi kuri ja ähvardav välja näha ja kõlada, aga ta ei kartnud mind, ähvardas hoopis mõlemad majad põlema panna. Molotov oli mehel juba peos. Hakkasin siis laveerima ja igasugust kahtlast juttu ajama. Ütlesin, et võtku, mis tahab, aga jätku majad ja inimesed terveks. Ise samal ajal lootsin, et saan teda kuidagi veenda kas asju maha jätma või paigale jääma, või et suudan vähemalt tema autonumbri meelde jätta, mida aga minu suureks meelehärmiks üldse polnudki. Ma ei mäletagi, mis lõpuks juhtus, ma ärkasin vist enne üles, aga sain mehega igatahes jutule ja tuli välja, et ta on tegelikult kergelt vaimselt ebastabiilne ja kahtleb oma teo moraalsuses. Ma arvan, kui ma oleks natuke kauem maganud, oleksin jõudnud teda veenda asju maha jätma.
Nojah, sellised lood siis. Ma loodan, et väga igav ei olnud. Kui oligi, siis oma süü, et lugesid. 
Leave a Reply