Emo crap you shouldn’t read

Mõtlesin, et see läheb üle, aga ei läinud. Nii et ma kirjutan selle nüüd endast välja, sest muidu ei saa ma täna öösel üldse magada.

Tegelikult ei tea ma isegi õieti, millest ma kirjutama peaksin. Mingid mõtted voolavad peas ringi ja ei lase unel tulla. Paar pisarat poetasin ka. Mingi nõme ärevus käib üle.

Juba mõnda aega ei taha ma midagi muud rohkem kui võimalust ennast voodis teki all kerra tõmmata ja natuke aega mitte olemas olla. Tahaks lihtsalt, et maailm mind rahule jätaks, ei ootaks minult kogu aeg midagi, ei nõuaks, et ma ennast tema ees kogu aeg tõestama pean. Ma olen väsinud pidevalt mingitele standarditele vastama: koolis pean saama häid hindeid, kodus pean olema hea laps, sõpradele pean olema hea ja õiglane ja vastama nende ettekujutusele ühest õigest inimesest/sõbrast, kooris pean hästi laulma (mida, nagu mulle tundub, suudan ma viimasel ajal aina vähem ja vähem) ja nii edasi. Ja kui ma tahan heasse ülikooli saada, siis pean ma juba praegu üliinimene olema.

Ma lihtsalt ei jõua noh.

Selline tunne on , nagu ei saaks ma mitte kusagil olla päris mina ise, sest igal pool vaatavad mulle ikka ja alati vastu mingid ootused ja eeldused, millele ma pean vastama, sest muidu vaadatakse minu peale viltu. Mulle ei meeldi, kui minu peale viltu vaadatakse. Pange see minu ebakindluse või mille iganes arvele, aga ma tahan, et minuga oldaks rahul. Et ma ei oleks mingi veidrik, friik, väike hädine tolmurull kusagil nurgas, kelle peale ei tasu nagu eriti aega raisata. Ma lihtsalt ei julge olla mina ise. Ilmselt.

Ma ei tunne ennast mitte kellegi seltskonnas hästi. Ma ei saa sellest aru. Isegi inimesed, kelle läheduses mul on tavaliselt väga hea ja mugav olla, on minus viimasel ajal ainult ebamugavust tekitanud. Isegi nende juures on mul see vastik ootustele vastamise tunne.

Kas ma tõesti olen tegelikult nii ebameeldiv, et ma ei saagi olla kusagil mitte kellegi juures mina ise? Või ma lihtsalt ei tea veel, kes ma olen?

Ma olen väsinud sellest, et kusagil millegi tegemiseks või kellegagi koos olemiseks pean ma konstantselt tõestama, et ma seda väärt olen. Ma tahan lihtsalt olla. Saate aru?

…

Terve minu senine vaheaeg on läinud selle nahka, et ma pidevalt mõtlen, kuidas kool varsti jälle pihta hakkab ja kõik see hullus uuesti algab. See kord veel hullemini, sest kaks riigieksamit ja kaks koolisisest keelearvestust on tulemas.

…

See on naljakas, kuidas kogu aeg eeldatakse, et mul on kõik hästi ja et ma saan häid hindeid ja mida iganes. Jah, ma olen võib-olla tõesti nii andekas, kui mulle räägitakse, aga see ei tähenda, et mul kõik alati välja tuleb. See ei tähenda, et ainuke tagasiside, mida ma saama pean, tuleb siis, kui mul midagi eriti halvast läheb. Mölisemine ja vingumine kõige selle pärast, mida ma halvast teen ei motiveeri mind midagi paremini tegema, saate aru?

…

Tahaks lihtsalt ennast teki alla kerida ja ära kaduda. Tõsiselt. Sellepärast ma vist magangi nii palju. Aga magama jääda ei suuda, sest ma tean, et järgmisel hommikul peab lõpuks ikkagi üles tõusma. Ja ennast jälle tõestama hakkama.

…

Võib-olla on mul lihtsalt kevadväsimus. Aga see ei muuda mu enesetunnet.

Ma lähen üritan nüüd magada.

P. S. Trükkida ma ka enam ei oska.

P. P. S. Ma ei hakka seda üle lugema, sest ma ei viitsi. Ja mul on lihtsalt piisavalt ükskõik. Kurat, ma trükin aegalselt.

P. P. P. S. Ma nägin unes, et mul oli jääkaru. Ta ei olnud otseselt minu oma, ta oli vaba. Aga ta oli ikkagi mingit moodi minu karu. Ja mina olin tema inimene. Ma vean kihla, et teil ei ole kunagi unes sellist jääraku olnud nagu minul.  Polekski tahtnud üle äragata.

~ kirjutas Triinu &emdash; märts 20, 2008.