Praetud pingviinid ja süütunne õpetaja ees, kes mulle isegi tunde ei anna

Keegi on täna minu blogini jõudnud otsingusõnaga “friikartul”. Mõned päevad tagasi leidis keegi tore inimene mu mullid üles “lolo ja pepe” abil. Näitab minu jutu sisukust, kas pole.

Täna oli siis see (mitte eriti) tore päev, mil me teatasime õpetaja Protopopoffile, et ei taha enam näidendiga tegeleda. Rääkisime, et oleme lihtsalt nii väsinud, meil on palju teha nii koolis kui ka väljaspool seda ja üldse on motivatsioon kusagile kadunud. Üritasime talle nii hästi seletada, kui meie vigane ja igatpidi puudulik prantsuse keel seda lubas. Ta ei mõistnud meid.

Aru sai ta meist (ja meie prantsuse keelest) küll, aga ta ei mõistnud meid. Oli näha, et ta oli ärritunud, pettunud, isegi tõeliselt vihane ehk. Ta ei öelnud midagi kurjasti, kuid tema kehakeel ütles kõik. Peale selle üritas ta meid pool tundi veenda, et kui me oleme nii heas koolis, siis me peaks ju ometi oskama õppida ja olema harjunud sellega, et tuleb palju tööd teha. Ta rääkis sellest väga põhjalikult. Väga.

Viskas üle. Ma mõistan, et ta on meis pettunud ja ilmselt meie peale isegi pahane, et me talle seda alles nüüd, neli päeva enne tähtaega ütleme, aga tema võiks meidki mõista püüda ja saada aru, et kool, kuhu ta on tulnud õpetama, ei ole just kergete killast isegi andekatele, lihtsalt tarkadele ja muidu töökatele. Isegi neil, kelles kõik need kolm omadust ühendatud on, ei ole meie koolis lihtne. Nii et kui tuleb üks õpetaja, kes on seal olnud alla aasta ja hakkab meile, kes me oleme parasjagu oma kooli kõige tihedama graafiku ja kõige raskema õppekavaga klassis (11ndas nimelt), rääkima, et me peaksime olema sellega harjunud ja mida me siin ikka vingume, et on palju teha, ja kui nõme oleks nüüd pooleli jätta, siis mina küll ei tea, kellel rohkem õigus on.

Ma ei väida sellega muidugi, et meil rohkem õigus oleks, kui temal. Meist oli tõesti nõme talle seda alles nüüd ütelda. Pealegi, kui me selle projekti enda õlule võtsime, siis – Protopopoffil on õigus – me võiksime selle ka lõpule viia. Siiski – me vabandasime nii siiralt, kui oskasime ja suutsime, kusjuures me nägime välja täpselt nii väsinud, kui end kirjeldasime olevat, kui mitte veel väsinumad. Natuke halastust ja mõistmist ei teeks paha.

Aga pole viga. Lihtsalt veel üks asi, mille pärast ennast süüdi tunda. Kusjuures tegelikult ei teinud ma ju midagi valesti – seadsin kõigest koolitöö teatritegemisest ettepoole…

Oh the irony.

~ kirjutas Triinu &emdash; Veebruar 26, 2008.