Kasvame suureks
Mona ütles hiljuti, et kardab suurekssaamise juures kõige rohkem seda, et temast kaob praegune optimism ja idealism. Et ta muutub liiga palju nende täiskasvanute sarnaseks, keda tänapäeval nii palju tänaval näeb – kes hoolimata oma aktiivsetest vastuväidetest ja püüetest sügavad ja elu nautivad näida veavad end tegelikult lihtsalt ühest päevast teise, püüdes iseenda ja oma lähikondlastega hakkama saada ning murestedes pidevalt, kas on piisavalt raha.
Selliseks ei taha ilmselt mitte ükski minuvanune saada, kuid hirm, et asjad siiski nii lähevad, on kõigest hoolimata suur, ja kui mitte suur, siis reaalne küll. Koputab teine minulegi aeg-ajalt õlale ja annab teada, et terve maailm on suuremal või vähemal määral taolisi inimesi täis ja võimalus, et ka minust saab rutiini kinni jäänud nine-to-five commuter, kelle ainsaks mõtteks on liising, pagalaen ja see, kuidas ei taha tegelikult jälle bussiga minna, aga bensiin on nii kallis, on ka päriselt olemas. Vaatan oma ema ja mõtlen, et hoolimata tema tublidusest ja sellest, et meil tegelikult on ju katus pea kohal (ja milline veel…), toit laual ja tervis kah täiesti olemas, ei taha ma lõpetada samasuguses majanduslikus ja eneseteostuslikult tühjas kohas.
Mu emal ei olnud võimalust teha seda, mida ta tahtis teha, mina aga tean, et mul see võimalus on ja kasutamata jätta seda ei kavatse.
Tegelikult ei saaks ma keskkonnajakirjanikuna ju eriline üheksast viieni ühes kohas passiv tropp olla. Keskkonnajakirjandus eeldab reisimist, ringisebimist, intervjuusid, uurimist. Paljude inimeste, institutsioonide ja loodusnähtuste torkimist. Vaheldust. Kui minust saab hea ajakirjanik, siis ka suhteliselt meeldivat töötasu. Kuigi ega ma palga pärast keskkonnaajakirjanikuks ei taha saada – ma isegi ei tea, kui palju sellised loomad teenivad. Ei huvita ka. Ehkki mulle ei meeldi elada võlgu ja ühest rahahulgast teiseni end kuidagimoodi vaevu ära majandada, siis kui keskkonnajakirjandus seda nõuab, olen valmis nii ka tegema. Ehkki ma ei usu, et asi nii läheb. Ma lihtsalt keeldun seda endale nii ette kujutamast, sest mõtlemises on väga palju kinni.
Nagu mulle kodus pidevalt öeldakse: “Palju tahad, vähe saad. Vähe tahad, üldse ei saa.” Seega kõige kindlam oleks tahta utoopiliselt palju. Või kõike, aga nii palju ei tasu siiski kah tahta, sest ilmas on nii palju asju, millega mul poleks midagi pihta hakata; las need jääda siis neile, kellel on.
Ma kaldusin teemast kõrvale. Jutt algas nooruseideaalidest.
Nendega on vist selline lugu, et isegi, kui need ei kao, siis eks need kindlasti muutuvad. Või arenevad millekski veel suuremaks, veel kõrgemaks. Ma olen praegu optimistlik, nagu te ehk mõistate, sest alati on ka võimalus, et need madalduvad. Aga seda ei juhtu. Vaevalt, et Monaga. Ta on selleks liiga eriline ja põhimõttekindel inimene. Ma tunnen teda piisavalt, et julgeda nõnda spekuleerida.
Huvitav, kuhu minu praegused ideaalid mind viivad või kuhu aastate jooksul arenevad. Ma tean, et praegu olen küll solvunud iga kord, kui ema ahju plastikut paneb ja mögisen selle üle, et meil koolis prügi ei sorteerita ja kokatädid köögis üksteisel juukseid lõikavad, aga kas siis, kui see kõik ükskord otsa saab, mina minema kolin ja oma praegusest elust eemale ja sellest distantseeruda saan, kas siis minu ideaalid teevad sedasama? Kas need eemalduvad minust? Või tulevad minuga kaasa ja on ikka sama utoopilised, aga mind edasi nügivad ja inspireerivad nagu praegu?
Ja kui nüüd inspireerivatest ideaalidest rääkida, siis isegi, kui need on olemas, siis, ?&€#% võtaks, kui kergesti võivad mõned inimesed nende positiivse mõju täielikult ära nullida…
Siiski. Ideaalid ja nägemused on toredad asjad. Eriti toredad on need siis, kui neist kasvavad välja reaalsed plaanid.
Veel. Suureks kasvamine. See ei ole ju oma olemuselt sama, mis vananemine. Suureks kasvamine on vaimult, mõtetelt suuremaks saamine. Vähemalt nii on sellest ilus mõelda. Keha vananeb meil ju nagunii, aga kas siis vaim peab ka seda tegema? Ei pea ju – vaim võib lihtsalt kasvada ja areneda, saada suuremaks oma olemuselt, oma haardelt. Mina ei kavatse küll neljakümne aasta pärast mõelda, et küll ma olen nüüd mõtetelt selline, nagu üks korralik 57-aastane tädi peab olema. Kehalt ehk olen. Mõtteid aga ei saa defineerida mingi iga. Mõtted ei saa olla 57-aastased või 57-aastasele kohased. Mõtted lihtsalt on. Eks siis teised otsustavad, millised need on.
Natuke kaootiline teine tuli, aga kell on tuhat ja ma arvan, et selle taga on mõtet piisavalt, et mitte kompositsiooni üle meeletult palju pahandada. Kui mind kunagi tulevikus see ebakorrapärasus ja ühelt teemalt teisele hüppamine liiga palju häirib, siis võtan ehk midagi ette, aga praegu olen ma tõesti liiga toast, et isegi üritada. Seega head ööd mulle!
Growing old is inevitable … Growing up is optional! ^_^
intervjuid tehakse telefoni teel. ringi reisitakse siis, kui tööandjal raha on ja kui ta seda reporteri peale täib raisata. põhimõtteliselt on kasulik olla ajakirjanik või muidu kirjutamisega leiba teenida võimalikult suures keeles.
on muidugi võimalik yritada mõne suure mittetulundusliku rahvusvahelise organisatsiooni otsa peale saada.
aga kui tahad tõsiselt kätt proovida neil teemadel, siis on parasjagu pakkuda yks põhiliselt vabatahtliku töö korras töötav leht, mis abist ära ei ytleks: http://www.kortsleht.ee. võta yhendust
Noh, isegi kui intervjuud tehakse telefoni teel, siis välja saab ikka rohkem kui keskmine kontoritöötaja. Ja kui ma ikka väga hea olen ja mulle mingi iks kohas toimuva alane lugu antakse, siis saan reisida ka. Eksju.
Eks näis. Ma jõuan veel mõelda selle üle.
Kortslehte kiikasin natuke, eks mõni teine päev uurin lähemalt, kui rohkem aega on. Mul on küll praegu koolivaheaeg, aga ma pole siiamaani muud teinud kui õppinud, ja ega ma suurt midagi muud kooli alguseni teha ei jõua ka.