Juuuuuukseeeeeed…

Suutsin eile järjekordse juuksuri hullumise piirini viia.

“No ei ole võimalik, et ühel inimesel on nii palju juukseid!”

Story of my life.

Mitte, et ma kurdaks.

Shoes are a girl’s best friend

Mu elu teised kingad. Ja need isegi meeldivad mulle.

Yeah. That is sexy.

Kleit ka. Natuke pärleid. Naiselikkus kuubis. *feels awesome*

Soomest leiab ikka igasuguseid asju, kui osata otsida. Või kui omada inimesi, kes oskavad leida. (Aitäh, Katrin. Ma oleks ilma sinuta need poed vist põlema pannud.)

Mmm, muffinid. Katrini juures on tore. Ma pean siia veel tulema. Kui ta lubab, muidugi.

Kukeseened

Olen siin Soomes. Mõtlen, et peaks magama minema. Vist lähen ka. Aga ma olen elus ja see on põhiline.

Kukeseened ei vallutanudki maailma.

Uus rubriik: Juba vanadele kreeklastele…

…meeldis hommikust süüa.

Blogged with the Flock Browser

Head aega, kallis vanaisa. Puhka rahus.

Kohustuslik kirjandus

Kummalisel kombel kipub see kooliaasta ikka nii minema, et ma vaevu jõuan kohustusliku kirjanduse õigeks ajaks läbi loetud. Varem pole seda probleemi kunagi olnud – esimene kord, kui mul üldse oli asi õigeks ajaks lugemata, oli 11. klassis see õnnetu “Meie aja kangelane”, mille ma lõpuks küll viie peale ära tegin, aga sain nelja, sest õpetaja oli kuri. Aga sel aastal on asi kuidagi eriti hulluks läinud. Kõikide raamatutega maadleks nagu mingit viimsepäevalahingut. (Jee, üledramatiseerimine.) Näiteks “Tõde ja õigust” hakkasin lugema juba detsembris, aga siiamaani olen poole peal, kusjuures homme hakkame seda võtma.

Eks näis, kaugele ma sellega täna jõuan. Mul on veel vaja Tuglase novelli analüüs ära teha ja tuba koristada ja muude asjadega sahkerdada.

Mida iganes.

Aga tegelikult on elu tore. Lõpuks hakkab pilt selles osas selgeks saama, mida ma tahan ja ette võtta kavatsen. Eks me näe.

Blogged with the Flock Browser

Wtf, nagu

Mõtlesin, et kirjutaks natuke eesti keeles ka. Tõmbasin uue brauseri, mida hetkel avastan. Sellega saab blogida ka. Nii, et ma blogin brauseri asjanduses ja siis ta saadab selle posti WordPressi ja WordPress paneb selle üles. See brauser tundub üldse suhteliselt win olevat. Ma pean ainult natuke harjuma, sest siin on päris palju uut ja mitte just väga tavalist.

Kujundus võiks ainult natuke minimalistlikum olla. On niigi, aga võiks veeel.  Sest mulle meeldib minimalistlik.

Muuhulgas olen endale hankinud ka full-screen kirjutamisprogammi, mis paistab meeldivalt asjalik. Ma olen endale täna üldse julmalt uut nänni tõmmanud, kusjuures kõik sellest pole sugugi mõttekas ega vajalik.

Mis ma siis vahepeal teinud olen? Suurt midagi. Sel nädalavahetusel käisin Tartus bioloogia õppesessioonil, mis oli väga lahe. Zooloogia loengus tehti meile selgeks, miks on kasulik õppida pähe elusolendite ladinakeelseid nimesid ja üldse tuupida. Mäluhärjutused, mäluhärjutused. (Kes Mourey juures mäluhärjutusi teinud on, saavad naljast aru.) Peale selle saab looma/taime/protisti/bakteri kohta palju rohkem asjalikku infot, kui selle ladinakeelset nime teada. Just.

Muidu on elu niisama rutiinis edasi läinud. Käin koolis, teen koduseid töid, üritan bioloogiat ja oma lõbuks lugemist kusagile selle kõige vahele toppida.

Ahjaa, PÖFFil võiks ka ära käia. Ma kujutan ette, et 2011 võib päris eepiline PÖFF tulla, Tallinn on siis ju kultuuripealinn ja puha. Laulupidu tuleb siis ka kindlasti eepiline. Kui me selleks ajaks muidugi majandussurutisest (uus ja lahe moesõna, palju ägedam kui ‘majanduskriis’) välja tuleme.

Under Barack Obama

Geniaalne video lihtsalt.

MeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeM

Dru on süüdi.

 

Mine lingile http://www.worsleyschool.net/socialarts/generate/astory.html ja täida nõutud lüngad pimesi või suvaliselt, ära loe eelnevalt juttu läbi ja ka hiljem mitte. Võid teha ühe muudatuse.
Postita see oma blogisse ja viska blogipall edasi.

 

My Story

You won’t believe it, but about a month ago in my bedroom. I was eating a sardine sandwich when I realized that something wasn’t right. You have probably had that experience before. I felt wonderful, and I knew that soon I would have to do something about it. My friend Matt had called me the previous day, and told me all about Michelle’s problem with that stranger in town, and I was a little worried about what would happen. Then, all of a sudden, I saw behind a tree what I realized was my worst nightmare, and right then I knew I was invincible! I remembered what my math teacher had told me about a situation like this. It was very important that I not run away. Very calmly, I placed wads of gum over strategic locations and realized I was no longer afraid. Before I knew it, I was curled up on the floor, and I knew I had done the right thing. So you see, I really almost died, and I decided I had to tell you all about it.

  Signed:
    Triinu

 

Edasi saadan Märdile ja Monale.

Le Post of DoooooooooooM

Hämmastav. Ma ärkasin kaks tundi tagasi ja juba olen jõudnud juua kohvi, lugeda raamatut ja ajalehte, teada saada, misasi on biomeetriline pass, ja oma tuba koristada. Tänane to do list sisaldab veel Shelleyle kirja kirjutamist, arsti juurde oma põlve pärast vinguma minekut, Virus Rebecca plaadiesitlusel tšillimist ja võib-olla ühte väikest kino. Kui ma viitsin. Kui ma leian kellegi, kes minuga koos viitsib. Raha mängib ka olulist rolli muidugi. Võib-olla oleks targem homme hommikul minna, siis on odavam.

Ah jaa, ma peaksin kusagile ka NaNo ettevalmistused mahutama, sest vähem kui 48 tunni pärast on aeg meelehetilikult klõbistama hakata. Hihihihihihi.

Ma pean mainima, et Baudelaire’i “Väikesed poeemid proosas” on üks viimase aja nauditavamaid kohustuliku kirjanduse lugemiskogemusi. “Libahunt” oli ka hea, aga ma pidin selle nii suure kiiruga sisse ahmima, et nautimiseks jäi vähe aega.

Ma olen vist mingi friik, et mulle sellised asjad meeldivad. Enamik meie klassist vingub absoluutselt kõige peale, mida nad lugema peavad. “Anna Karenina” meeldis mulle tegelikult ka, aga ainult sisu poolest. Ma ei suutnud seda lõpuni lugeda, sest Tolstoi ei kirjuta minu jaoks eriti paeluvalt. Aga põhimõtteliselt on see raamat lahe, eriti, kui see Tolstoi enda elu konteksti asetada, mida peab vist nagunii tegema.

Elagu kirjndus.

Tšehhov oli ka lahe mees. Selles tunnis, kus me temast rääkisime, olime me Mari Koitveriga nagu mingid andunud fännid. Aga ta OLI ju lahe. Tema looming ka.

Issand, kui ebaintelligentselt ma kõlan. Samas, ongi teil rohkem põhjust minu üle irvitada. Laske käia. Mul on täna selline tervislik enesemõnitamise tuju. Vahel peab enda üle naerma ka.

Elagu produktiivsus!

P.S. Ei, ma ei ole surnud. Mul pole kuu aega lihtsalt midagi öelda olnud.

P.P.S. Kes minuga tweetida tahab, siis mu Twitteri kasutaja on nameinuse.