[insert someone's severed head here]

KURAT KÜLL, JUST SEE ÜKS ÕHTU, MIL MA TAHAN MINNA VAREM MAGAMA, ET EHK SELLEST FAKING PEAVALUST KAS VÕI ÜHEKS KURADI PÄEVAKS LAHTI SAADA, EI TULE MUL UND. ON VAJA. ON VAJA?!?!?!?

Ja üldse ei saa ma aru, mida kuradit maailmal minu vastu on. Bussid käivad ka täpselt nii, et üks buss läheb liiga vara, teine liiga hilja. See buss, millega ma jõuaksin normaalselt 14 peale, jõuab alati 14 peatusesse üks minut pärast seda, kui 14 ise on ära sõitnud. VAREM tuleb see ainult siis, kui ma olen võtnud vaevaks minna JALA sellesse peatusess, mis arvestades seda, et ma elan bussipeatusest niigi hommikuseks kiirustamiseks suhteliselt ebamugavalt kaugel, on HÄSTI ÜLIMEGA FAKING TORE.

Ja see kuradi kool, noh. Miks ma seal käin? Mida ma teen nende hinnetega? Mida ma teen nende veerandihinnetega, mis näitavad ainult seda, kui hästi ma oskan õpetajatele pugeda? Mina saan sittu hindeid, sest ma puudun palju, aga üks teatud inimene, kelle nime ma siia ei sisesta, laseb lihtsalt pooltest tundidest üle. TEDA aga ei tule keegi peksma, sest ta on nii tubli ja korralik ja töötab alati tunnis kaasa. Kui ta sea üldse on. Töötab kaasa mai ääs. Kurat küll, tallalakkuja selline. Ja mis ajast on õige mind mitte vabastada hindelisest arvestusest, kui mul on TEISEST KLASSIST SAADIK olnud KOGU AEG kõik prantsuse keele hinded viied ja ma olen tõestanud, et mul keeletaju ja huvi selle keele vastu on ja ma seda OSKAN?? No kurat, ma oleks võinud sellest vabastuse saada. Siis ma ehk ei oleks tõmmanud IANUKEST PILETIT, mida ei olnud õppinud ega saanud 4-. *Äp üo30AM,

Ja miks ei võiks mul olla normaalset perekonda?

Miks ma ei võinud saada emapiimaga kaasa neid kuradi antikehasid, mida on vaja, et ma ei põeks iga väikest faking külmetust kuu aega????. Arst ei tea enam, millist antibiootikumi mulle välja kirjutada, ma olen neid KÕIKI juba kümme korda söönud.

Elu, käi vittu.

Vittu küll. Persse. Vittu. Munni. Ausõna. Ma pole tükkk aega juba nii vihane olnud. Oleks keegi praegu siin, ma virutaks talle, ükskõik, kes see ka poleks.

MIKS ON VAJA, ET SELLISED ASJAD JUHTUVAD MINUGA ALATI SIIS, KUI MUL NEID KÕIGE VÄHEM VAJA ON? AH? AH? SEE EI OLE LIHTSALT AUS, MA TAHAN ÜHEL PÄEVAL MINNA KOOLI ILMA, ET MU PEAS OLEKS UTNNE, NAGU OLEKS SEE PRESSITUD TANGIDE VAHELE! KAS SEDA ON PALJU PALUTUD VÕI?

Käige persse, ausõna.

Mitte teie, vaid need, kes mõtlesid, et oleks jube naljaks Triinut natuke närvi ajada ja tal absoluutselt kõik persse keerata. Võivad ise sinna persse minna, tõesõna.

Kui ma oma klaviatuuri nüüd täielikult ära ei tapnud, siis on super.

Pealkiri

See on nii huvitav, kui sulle jalutab pähe uus tegelane ja teatab midagi täiesti šokeerivat. Minuga juhtus eile nii ja see lõi kergelt sassi minu ettekujutuse loo peategelasest. Samas - ongi hea. Saab kõike natuke teisest valgusest vaadata ning tegelastevahelisi suhteid pingelisemateks muuta.

Hihi.

Tegelastele keerata on nii tore. Mõistuse piires.

Stsenaristi elu

Kiire postitus, kuni mulle keegi veel kuklasse ei hinga.

Mind on alati võlunud filmitööstus. Jah, ma tean - ma pole just suurem asi filmisõber, kuid kogu see masinavärk ja filmi valmimise protsess on minu jaoks siiski alati olnud midagi väga põnevat. See on tegelikult täiesti hämmastav, kui palju inimesi vaja läheb, et toota üksainus linateos. Vähemalt minu jaoks.

Mõned aastad tagasi tahtsin meeletult ja kindlameelselt stsenaristiks saada. Leidsin, et see on hästi põnev ja loominguline tegevus, mida põhimõtteliselt ongi, aga tol ajal ei andnud ma endale aru, kui palju selles positsioonis igasugustele ootustele vastama peaksin. Algajad ja lihtsalt keskpärased stsenaristid ei saa tegelikult teha, mida nad tahavad; nad on oma ande filmitööstusele lüpsta andnud (eriti Hollywoodis). Ainult tõeliselt mainekad tegijad (kes teenivad ühe stsenaariumi pealt umbes pool miljonit) saavad lugu ja selle struktuuri oma suva järgi vormida, sest neid usaldatakse. Kui sul pole mainet, siis pead järgima nõudmisi, sest sinu arvamust lihtsalt ei taheta kuulda.

Ega see maine ülestöötamine ka eriti lihtne ole, tegelikult on lausa eriti raske - filmitööstuses läbilöömine on vähemalt pooleldi õnne asi. Ühele kohale võib tahtjaid olla tuhandeid ning otsustajate valik sõltub suuresti lihtsalt sellest, kelle tööd nad on viitsinud läbi lugeda. Kusjuures väga head stsenaariumid võidakse kõrvale visata ka pealtnäha täiesti tühistel põhjustel: valet värvi kaas, kirjaviga, vale reavahe, vale kirjatüüp (peab olema Courier), liiga väike või suur kiri (peab olema 12), valed asjad suurte tähtedega kirjutatud, liiga palju kirjeldusi, vale dialoogivormistus (peab olema vasakult 3.0″, paremalt 2.5″ lehe servast väikeste mööndustega)… Seda nimekirja võiks veel väga pikalt jätkata - vormistamine on (peaaegu) kõik.

Seega olen jõudnud järeldusele, et eraldi eesmärgiks ma stsenaristiks saamist endale ei sea - see eeldaks liiga palju teiste reeglite järgi mängimist. Peale selle ei saa kunagi kindel olla, et seda kutsumust valides ei saa minust lihtsalt järjekordset läbilöögi lootuses ettekandjana töötavat wannabe-kirjanikku, kes meeleheitlikult ööd läbi stsenaariume ja muid kirjatükke vorbib ja neid hommikul igasse ilmakaarde laiali saadab, ise palvetades, et keegi neid seekord ka loeks.

Probleem ongi selles, et ma tahan oma tuleviku siduda kirjutamisega, aga ma ei tea, kuidas. Ajakirjandus on ahvatlev, eriti keskkonnaajakirjandus, aga tunnen, et ma ei suudaks seda ametit siiski pidada sellise kirega, millega tõeliselt head ja andunud ajakirjanikud oma tööd teevad.

Ehk on tegemist lihtsalt east väikeste tingitud kahtlustega. Nagu üks klassis loetud Petersoni-teemaline artikkel ütles, on 17-19 just see iga, kus inimene kõige intensiivsemalt ennast otsib. See seletaks nii mõndagi…

Aga kui endas kahtlemine ja kõik muu selline pahn on minu eas psühholoogilisest vaatepunktist täiesti loomulik, siis miks kogu ühiskond eeldab ja ootab, et ma keskkooli lõpetades juba teaksin, mida terve ülejäänud elu teha tahan? Ah?

…

Lõpetan asja küll järsku, aga pole erilist tuju ega jaksu mingit ilusat kokkuvõtet kirjutada, vabandust. Ma olen ikkagi haige laps. Viirus murdis Triinu maha.

Seega soovige mulle tervist ja hoidke ennast. Kevad võib vahel kuri olla.

Profülaktilise ravimi kõrvaltoimed

Värinad, kehakaalu suurenemine, närvilisus, unisus, depressioon, väsimus, pearinglus, kõhuvalu, kõhulahtisus, iiveldus, oksendamine, anafülaktiline reaktsioon, ülitundlikkus, ataksia, epilepsia ägenemine, peavalu, unetus, ärevus, rahutus, hallutsinatsioonid, angioneurootiline turse, dermatiit, punetus, nõgestõbi.

Ravi järsk lõpetamine võib esile kutsuda müokloonilisi või generaliseerunud krampe.

Mille vastu ma seda siis võtan? Tervise?

%

“Oh, piss off. I’m just going to play Barbie’s with my daughter.”

- Johnny Depp (in an interview with Emily Blunt)

Laena mulle organiseerimisvõimet, Vanemuine…

Piraadineiu mõlgub meeles,

kellest kirjutada lugu,

Pirates of the Caribbeani fanfiction…

Irw.

Tegelikult ka - tahaks PotCi fanfici kirjutada. Mul on isegi hunnik tegelasi ja plot pointe ja muud toredat olemas, aga kõik on peas nii sassis, et ma ei suuda neid üksteisest eraldada ja isegi lihtsalt üles kirjutada, rääkimata siis organiseerimisest. Kõik on nii sassis. Ei tea, kas on lihtsalt kevad südames või on asi milleski muus.

Pea valutab ka, aga see pole vist enam mingi uudis.

Muide.

Tallinna Gospelkooril on tulemas plaadiesitluskontsert. Andmed all.

Aeg: reede, 25. aprill kell 20

Koht: Tallinna Nelipühi Kirik - Toompea 3

Piletid: Piletilevis 120/90 kr. Kohapeal 150 kr.

Muud toredat: solistideks on Birgit Õigemeel, Rebecca Kontus, Joel de Luna ja (ma arvan et ka) Toomas Pruunsild (plakatil teda pole, aga proovis sain aru, et solistina astub üles küll). Bänd R-Corp. Dirigent Riina Tikenberg.

Kontserdil esitletakse uut live plaati “We can make a difference”.

www.gospelkoor.ee

Oeh, jälle blogipallid, meemid, however you call them.

Dru on kuri. Ma teadsin, et need lõpuks minuni jõuavad, aga Dru on ikkagi kuri.

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada, kes sulle saatis.

Lähim raamat: Victor Hugo “Hüljatud” (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954) (see on mu to read listis).

“Siis lisas mingis meeltesegaduses: “Härra abt, laske mind vangistada. Ma olen varas.”

Preester kannustas hobust mõlema jalaga ja kihutas ehmunult minema.”

Moosipall sellele, kes arvab ära, mis on kõneleva tegelase nimi. Neile, kes “Hüljatute” sisuga kursis, ei tohiks see eriti raske olla.

Teine meem kujutab endast oma 16-aastasele minale soovituste jagamist, kuid ausalt öeldes ei oska ma alles 17-aastase jupatsina oma aasta nooremale versioonile just kuigi palju elutarkust jagada. Võib-olla kümne aasta pärast, aga praegu on vara. Seda võib teha keegi teine.

Viiele inimesele ma seda edasi ei saada. Kiusan ainult Monat, kes seda kindlasti hästi mõttetuks peab, aga ma ei saa ju ometi ahelat katkestada. See oleks kohutav…

Blah

Eilne päev ei lõppenud hästi. Tänane hommik ei alanud ka just kõige helgemates toonides, aga olukord on paranenud. Tegelikult pole see kellelegi teisele peale minu just kuigi oluline informatsioon, aga selleks ma siin olengi, et iseendast rääkida.

Ma ei viitsi hakata pikalt seletama ega õigustama, miks Mullid vahepeal ära kadusid. Asjalood nii kaugele viinud sõnad olid lihtsalt viimaseks piisaks minus leiduvasse lompi, mis juba mõnda aega üle ääre on ajanud. Ma tegin peale selle veel palju veidraid ja ülekäte läinud emotsioonidest juhitud tegusid, kuid õnneks mitte midagi, mida ei saaks kas heastada või unustada. Mulle meeldiks eelkõige unustada - ignorance is bliss, as they say.

**

Andestamisega on minul selline naljakas lugu, et teistele andeks andmine on käkitegu võrreldes iseendale andestamisega. Ma usun, et hetkel, kui sellega ükskord hakkama saan, suudan absoluutselt kõigele kogu maailma rahuga silma vaadata. Selle nimel ma elus vaeva näengi - et endalt lunastus välja teenida. Ma tahan teisi aidata, aga enne pean ennast jalule saama. Kõlab ju loogiliselt.

Otsustage ise.

Ma olen liiga pinges, et hästi kirjutada. Selles ongi asi. Kardan nii meeletult, et midagi ei tule hästi välja, et lihtsalt otsustan üldse mitte üritada. Nii on kõigega: blogiga, luulega, proosaga.

Ja iga kord, kui mulle tuleb mingi iseenesest väga hea idee, mida võiks arendada, siis tekib kohe sinna kõrvale mõte, et kas sellest on ikka mingit kasu ja milleks ikka - kindlasti on kusagil keegi, kes on selle kõik juba palju tabavamalt ja paremini välja öelnud.

Proosaliselt väljendudes: kui ma varsti keppi ei saa, lähen lolliks.

Mitmetähenduslikult öelduna. Sest kepil on ka mitu nime: kaigas, pulk, oks, [insert a certain name here]…

Lingid ja muu väike värk ja olümpiaad

Nonii. Vägev värk. Mind linkis selline tore loom nagu Punane Hanrahan (hah! tagasi tegin!), kes teatas, et mu blogi loeb. Kohe lendasid näidud lakke ( minu standardite kohta lakke - ma ei hakka neid numbreid isegi avaldama, ma kahtlen, kas te nii väikseid arve isegi tunnete…). Vahva.

Tuli kirjutamise tuju. Nüüd ma siis kirjutan. Tegelikult peaks magama minema, migreen möllab ja minu puhul on une hulk ja peavalu tugevus pöördvõrdelises seoses, aga see on vist paljude probleem. Suhteliselt tore oleks olla inimene, kellel on seda parem enesetunne, mida vähem ta magab. Ma jõuaks siis nii palju rohkem teha.

Tegutsemisest rääkides… Kas mina olen ainuke, kellel alati tekib tuhin mõtelda, midagi teha ja asjalik olla nii umbes tund aega enne magaminekut, olles enne terve päeva/õhtu lihtsalt logelenud ja mitte midagi teinud? See on tegelikult suhteliselt tobe, sest mul on koju jõudes tavaliselt mitu tundi aega, et kõik need asjad ära teha, mis vaja, aga ma kas ei jaksa või olen lihtsalt laisk ja ei tee neid, kuni lõpuks kella 21 ajal avastan, et nii palju on veel tegemata. Kusjuures kõige tobedam on see, et alles siis tuleb ka motivatsioon kõiki neid asju teha (ja veel mitte lihtsalt motivatsioon stiilis “ma pean selle ära tegema, sest muidu saan homme vastu pead”, vaid pigem “oh, see on ju nii põnev, kuidas ma varem sellega tegeleda ei tahtnud” või “väljakutsed rokivad”). Selline süsteem on tõtt-öelda suhteliselt nõme, sest just niimoodi ma tavaliselt oma uneajast ilma jäängi. Ja siis valutab järgmisel päeval jälle pea.

Normaalne…

Veel midagi suhteliselt naljakat. Minu märtsikuine National Geographic otsustas kohale jõuda täna - kaks päeva pärast seda, kui ma olin neile teatanud, et ma seda saanud ei ole ja nad mu tellimust ühe kuu võrra pikendasid. Elu on ikka veider küll.

Ja noh - üldse. Orkut on tore koht, mõistlikes kogustes. Täna orkutitsesin vist küll oma poole aasta normi täis. Kas minust on tõesti taas sotsiaalne olend saamas? (Kuivõrd Orkutit üldse sotsiaalseks tegevuseks nimetada saab… Aga kusagilt peab ju alustama?)

Unenägudest nii palju, et ma näen ikka veel väga imelikke ja kahtlaselt eredaid teisi, aga pole enam ükski meelde jäänud. Ainult värvid jäävad alles, kui üles ärkan.

Ah jaa, ma ei maininudki ju veel. Ma sain bioloogia olümpiaadi vabariigivoorus 11. klasside arvestuses 4. koha. *on enda üle uhke*

: )